III-2/1-87/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 23. novembril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungi

§ 255lg 2 p.

1 alusel. Põlva Maakohtu

1. veebruari
2. a. määrusega keelduti avalduse vastuvõtmisest

§ 148lg 1 p.

1 alusel, kuna see ei kuulu kohtu pädevusse, sest põlvnemise fakti tuvastamisest ei sõltu isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Tartu Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a. määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Määruse motiivide kohaselt ei olnud avaldajate vanemad abielus. Avaldajate sünni ajal kehtis Balti eraseaduse § 1872, mille kohaselt ei olnud vallaslastel õigust pärida isa järel. Nad said pärimisõiguse isa järel ainult siis, kui laste ema abiellus isaga (BES § 1873). Avaldajad vajavad pärijatena juriidilise fakti tuvastamist Jaan Raudsepale kuulunud talumaade tagastamiseks. Kuna avaldajate sünni ajal kehtinud BES-i järgi neil isa järgi pärimisõigust ei tekkinud, siis on õigesti keeldutud avalduse menetlusse võtmisest, sest taotletava juriidilise fakti tuvastmine ei too avaldajatele kaasa varalisi õigusi isale kuulunud talumaade suhtes.

§ 255

kohaselt tuvastab kohus juriidlisi fakte, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Kassatsioonkaebuses paluvad L. Sander ja A. Raudsepp apellatsioonikohtu määruse tühistada. Perekonnaseaduse kohaselt tulenevad laste ja vanemate vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest ja omavahel abielus mitteolnud vanemate lastel on samad õigused ja kohustused oma vanemate ja sugulaste suhtes, kui abielust sündinud lastelgi. PkS § 42 näeb ette põlvnemise tuvastamist kohtu korras. BES tunnistas vaid kiriklikku abielu. Abielu oli kiriklikult vormistatud. Seega on kohtumäärus BES-ga vastuolus. BES ei ole käesoleval ajal rakendatav, sest põhiseadus deklareerib kõigi kodanike võrdsuse. Kohus peab rakendama Eesti seadusi. BES-i ei ole Eestis vastu võetud. Kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõigusnorme. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Põlva Vallavalitsus, et kassatsioonkaebuses toodud väited on põhjendatud. Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

§ 255

lg 1 ja 2 kohaselt tuvastab kohus juriidilise faktina sugulussuhteid, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. PkS § 42 lg 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Apellatsioonikohtu seisukoht, et maakohus keeldus õigesti avalduse vastuvõtmisest, sest avaldajate sünni ajalkehtinud BES ei võimaldanud avaldajatel isa järgi pärimist ja seetõttu ei too juriidilise fakti tuvastamine avaldajatele kaasa varalisi õigusi isale kuulunud talumaade suhtes, mistõttu asja lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse, ei ole õige. Perekonnaseadus sätestab põlvnemise tuvastamise kohtu korras. Seetõttu on väär apellatsioonikohtu protsessuaalne seisukoht, et põlvnemise tuvastamine ei kuulu mõnel põlvnemise tagajärjest tuleneval põhjusel kohtu pädevusse.

§ 225lg 1 kohaselt teeb kohus sisulised otsustused kohtuotsusega.

Lapse sünni ja isa surma ajal kehtinud seadused kas võimaldasid või ei võimaldanud õigussuhte tekkimist lapse ja isa vahel ning see võib olla kohtule esitatud avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise aluseks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes

§-dest 347 p. 2 ja 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Liidia Sanderile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud
3. septembril
4. a. Rahvapanka Põlvas. Tagastada Adolf Raudsepale kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud
5. oktoobril
6. a. Ühispanka Tartus. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik