III-2/1-41/94

III-2/1-41/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. detsembril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed T. Vernik ja J. Luik, kassaatori I. Küti ja vastustaja J.-V. Koik-Uusvelli esindaja vandeadvokaat E. Eliste osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. detsembril
4. a. Viljandi Linnavalitsuse ja Ilmar Küti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a. otsuse Juta-Virgu Koik-Uusvelli hagis Ilmar Küti ja Viljandi Linnavalitsuse vastu ostu-müügi lepingu kehtetuks tunnistamiseks ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagasta-miseks. Tartu Ringkonnakohtu
7. mai
8. a. otsusega jäeti rahuldamata I. Küti apellatsioonkaebus Viljandi Maakohtu
9. detsembri
10. a. otsuse tühistamiseks. Nimetatud maakohtu otsusega tunnistati kehtetuks Viljandi Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse ja Ilmar Küti vahel
11. mail
12. a. sõlmitud Viljandi linnas Meeme tn. 25 majavalduse ostu-müügi leping. J.-V. Koigi isale Theodor Koigile kuulus Viljandi linnas Meeme tn. 25 (end. Koidula 7) majavaldus. T. Koik küüditati
13. juunil
14. a. ning talle kuulunud elamu tunnistati peremehetuks.
15. mail
16. a. müüs Viljandi Linnavalitsus selle elamu I. Kütile. Apellatsioonikohtu otsuse motiivide kohaselt kuulus vaidlusalune majavaldus ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal
17. mail
18. a. riiklikku elamufondi. Sellesse fondi kuuluvate korterite müük kodanikele oli reguleeritud ENSV Ministrite Nõukogu ja Ametiühingute Nõukogu
19. juuli
20. a. määrusega nr. 276 kinnitatud "Riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustikuga". Viljandi Maakonnavalitsuse
21. aprilli
22. a. määrusega pandi riiklikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite müümise otsustamine vastavale linna või küla omavalitsusorganitele, kusjuures juhinduda tuli määruses nr. 276 esitatud nõuetest. Elamu müümise I. Kütile otsustas Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu
23. mail
24. a. Nimetatud otsuse alusel kinnitas Viljandi Linna Täitevkomitee
25. mail
26. a. ostu-müügi lepingu hinna. Apellatsioonikohus leidis, et Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogul ja Viljandi Linna Täitevkomiteel oli õigus otsustada riiklikku elamufondi kuulunud elamute müümist, kuid määruse nr. 276 punkt 13 alapunkt 5 alusel ei olnud lubatud müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni. Maja Meeme tn. 25 kuulus Theodor Koigile, kes oli represseeritud. Kuigi T. Koigi rehabiliteerimistõend väljastati
27. oktoobril
28. a., oli ta rehabiliteeritud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi
29. veebruari
30. a. seadluse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest" § -st 1 lg. 1 tulenevalt juba Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu
31. mai
32. a. otsuse vastuvõtmise ja lepingu sõlmimise ajal. Viljandi Linnavalitsus pidi enne müügi otsustamist välja selgitama, kas ei ole tegemist represseeritud isikule kuuluva elamuga. Otsuse tegemiseks ei piisanud ainult sellest, et elamu ei olnud natsionaliseeritud majade nimekirjas. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu
33. mai
34. a. otsus ainult luba ostu-müügi lepingu sõlmimiseks. Nimetatud otsus on vastuolus sel ajal kehtinud seadusandlusega, mis tingis puuded lepingu sisus. Seega on leping kehtetu puuete tõttu sisus. Kassatsioonkaebuses paluvad Ilmar Kütt ja Viljandi Linnavalitsus ringkonnakohtu
35. mai
36. a. otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks. Kassaatorid leiavad, et apellatsioonikohus ei ole pööranud tähelepanu materiaal- ja protsessiõigusnormide rikkumisele maakohtu poolt, mis viisid asja ebaõigele otsustamisele. Vastavalt tollal kehtinud kohalike omavalitsuste aluste seaduse § -le 8 p. 4 kuulus volikogu ainupädevusse määrata munitsipaalomandiks oleva vara õiguslik reziim ja kontrollida selle vara kasutamist ja käsutamist. Linna Rahvasaadikute Nõukogu käsutuses olevate andmete alusel oli vaidlusalune elamu peremehetu. T. Koigi represseerimise kohta andmed puudusid. Lepingu sõlmimise ajaks ei olnud väljastatud tõendit T. Koigi rehabiliteerimise kohta. Apellatsioonikohus pidi eeldama praeguse omaniku I. Küti heausksust, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seda ta aga ei teinud. Vastustajad peavad maakohtu
37. detsembri
38. a. ja ringkonnakohtu
39. mai
40. a. otsust põhjendatuiks ning paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustajad leiavad, et kassaatorid ei ole oma kaebuses vaidlustanud määruse nr. 276 punkti 13, millest tulenevalt ei võinud linnavalitsus represseeritu vara müüa. Ostja heausksus ei oma antud asjas tähtsust. Tsiviilkolleegium leiab, et ringkonnakohtu
41. mai
42. a. otsuse tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et määruse nr. 276 punkti 13 alapunkt 5 järgimata jätmine tingis tehingu kehtetuse, kuna määruse mõttest tulenevalt ei võinud müüa represseeritud kodanikele kuulunud maju ja kortereid kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse otsustamiseni. Represseeritule kuulunud majavalduse võõrandamine ei olnud lubatud olenemata rehabiliteerimistunnistuse puudumisest, sest T. Koik oli rehabiliteeritud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi
43. veebruari
44. a. seadluse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest" § 1 lg. 1 alusel. Määruses ei ole omistatud tähendust sellele, millisel õigusvastasel viisil represseeritu omandist ilma jäeti. Seetõttu ei ole arvestatav linnavalitsuse väide, et natsionaliseeritud majade nimekirjas mitteolevaid, kuid kohalikule omavalitsusele kuuluvaid peremehetuina märgitud elamuid võis müüa. Kohustus selgitada, kas peremehetuna arvelolev elamu Meeme tn. 25 võib kuuluda represseeritud isikule, lasus linnavalitsusel. Viljandi Maakonnavalitsuse
45. aprilli
46. a. määrusega kehtestati samuti, et linna või küla omavalitsusorganid peavad riiklikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise juhinduma märuse nr. 276 nõuetest. Apellatsioonikohus on põhjendatult leidnud, et tehingu kehtivuse seisukohast ei ole oluline I. Küti heausksus ostu-müügi lepingu sõlmimisel, samuti tahtluse puudumine tegutseda riigi ja ühiskonna huvide vastaselt. Need asjaolud omavad tähtsust tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärgede suhtes. Juhindudes TsKS § -st 346 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu
47. mai
48. a. otsus muutmata ning Viljandi Linnavalitsuse ja Ilmar Küti kassatsioonkaebus rahuldamata. Eriarvamusele jäi kohtunik T. Vernik. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, T. Vernik, T. Verniku eriarvamus. Leian, et kohtute otsused ei ole õiged ega õiglased. kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja protsessiõigusnorme, mis viisid ebaõigete kohtulahenditeni.
49. novembril
50. a. esitatud hagis palus Juta-Virgu Koik tunnistada kehtetuks ostu-müügi lepingu ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada TsK § -de 51; 52; 60; 155 ja 477 lg. 2 ning Omandireformi aluste seaduse § -de 8 lg. 3 p. 1; 12 lg. 1 ja 19 alusel. Sama hagiga ühines
51. detsembril
52. a. Nurmi-Erik Koik. Hagi alust protsessi käigus ei muudetud. Viljandi Maakohus rahuldas hagi TsK § 52; TKS § -de 228, 232 ja ENSV Ministrite Nõukogu ja Ametiühingute Nõukogu
53. juuli
54. a. määruse nr. 276 p.
55. 5 alusel, tunnistades ostu-müügi lepingu kehtetuks. Ei maa- , ringkonna- ega Riigikohtu otsuse kirjeldavas ega resolutiivosas märgita, mis on saanud võõrandatud vara tagastamise hagist. Maakohus, valides hagi rahuldamise aluseks TsK § 52, ei motiveeri otsuses tehingu riigi ja ühiskonna huvide vastasust. Ringkonna- ja Riigikohus ei viita ühelegi materiaalõigusnormile, millele tuginetakse tehingu kehtetuks tunnistamisel. MN ja AÜN 31.07.
56. a. määruse nr. 276 p.
57. 5 sätestab küll, et ei ole lubatud müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni, kuid ei sätesta õiguslikke tagajärgi juhuks, kui selline tehing siiski on toimunud. Kuna kohtud jätsid motiveerimata, millist seadust nad tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldasid, siis jäi ka tähelepanuta, et kohtuliku arutamise objektiks oli kolmanda isiku nõue ostja vastu, mitte aga ostja ja müüja vahelised ostu-müügi suhted. Seetõttu ei saanud kohus antud protsessis teha otsust ostu-müügi lepingu kehtivuse kohta (TsK § 255). Kolmanda isiku hagi võis olla omaniku vindikatsioonihagi (TsK § 155; 156), kusjuures tuleb silmas pidada, et Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 sätestab üld- ja erisätete kohaldamise, kui seaduse üks säte täpsustab teist või kehtestab teisest erandi, loetakse täpsustavat sätet üldsätteks ja täpsustavat erisätteks. Sel juhul kohaldatakse erisätet. Sama põhimõte kehtis ka tsiviilkoodeksi sätetes. Sellest tulenevalt on Omandireformi aluste seadus erisäte, mille § 12 lg. 3 p. 3 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; heauskseks omandajaks ei saa olla isik, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara saanud riigiorgani otsusega tasuta omandiks või kes on osa võtnud vara omaniku kohtuväilisest represseerimisest. Seega on väär kohtute seisukoht, et kostja I. Küti heausksus ostu-müügi lepingu sõlmimisel ei omanud tähtsust. Riigikohus märgib otsuses õigesti, et kohustus selgitada, kas peremehetuna arvelolev elamu Meeme tn. 25 võis kuuluda represseeritud isikule, lasus Viljandi Linnavalitsusel. Kõik kohtutele esitatud dokumendid kinnitavad kostja I. Küti heausksust (ENSV MN 08.02.
58. a. määruses nr. 56 soovitati ja soodustati korterivahetusi kodanikega, kes soovisid majja elama asuda ja osta vahetatud korter isiklikku omandusse; maakohtu otsuses märgitakse õigesti, et I. Kütt sai teada, et ta on ostnud Theodor Koigile kuulunud elamu
59. a. augustis, s. o. peale ostu-müügi lepingu sõlmimist; kõik muud represseerimist ja rehabiliteerimist kinnitavad dokumendid on välja antud veel hiljem; ostu-müügi lepingu sõlmimise ajaks ei olnud keegi esitanud veel avaldust vara tagastamiseks). Ringkonnakohtu otsuse sisu ei vasta TsKS § -de 232 ja 313 nõuetele ja tulnuks tühistada, sest otsuse põhjendav osa peab sisaldama kõik kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus on loonud olukorra, kus otsus on osaliselt motiveeritud ja seejärel viidatakse, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata maakohtu otsuses toodud põhjustel. Niisugune otsus muudab võimatuks ringkonnakohtu lahendi peale esitatud kassatsioonkaebuse läbivaatamise Riigikohtus. Tartu Ringkonnakohtus võttis kassaatoritelt võimaluse saada apellatsioonkaebuses esitatud väidetele vastus tervikliku põhjendatud kohtuotsusena. Kõike eeltoodut arvestades leian, et ringkonnakohtu otsus tulnuks tühistada, sest Omandireformi aluste seaduse § 2 lg. 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.