III-2/1-51/94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

1. november 1994 Tsiviilasi nr. III-2/1-51/94 EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar liikmed: J. Luik ja T. Kollom hageja J. Kalde ja tema esindaja v. adv. R. Teeveeru osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil
2. novembril 1994 Tartus läbi AS Resda esindaja v. adv. K. Roosaare kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele
3. augustist 1994 Jüri Kalde ja Ene Kalveti hagis AS Resda vastu vallandamise ebaõigeks tunnistamiseks, formuleeringu muutmiseks ja palga ning hüvituste saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium oma
4. augusti 1994.a. otsusega tuvastas, et AS Resda juhatuse esimehe
5. veebruari korraldusega vallandati autojuht J. Kalde ja kaupluse juhataja E. Kalvet töölt TLS § 86 p. 6 alusel, kuna nad ei ilmunud
6. veebruarist 1994 tööle. Harju Maakohus otsustas
7. aprillil 1994 tunnistada nende vallandamine ebaõigeks, lugeda nad lahkunuks TLS § 82 lg. 1 alusel ja välja mõista 3 kuu töötasu ning puhkusekompensatsiooni. Otsuse järgi teatati hagejatele eelnevalt, et
8. veebruarist muudetakse kauplus perekaupluseks ja neid enam ei vajata. Apellatsioonikohus otsustas
9. augustil 1994 otsuse tühistada osas, millega loeti hagejatega tööleping lõpetatuks TLS § 82 lg. 1 alusel, kuna töötajate algatust töölepingu lõpetamiseks ei olnud. Tasu neile tuleb välja maksta TLS § 117 lg. 2 ja 119 lg. 2 järgi. Kaebuses palub kostja esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagid rahuldamata. Apellatsioonikohus rikkus TKS § 301 lg. 1 sätteid, sest muutis otsuse hagejate kaebuseta. TLS § 117 lg. 2 kohaldamise eelduseks on § 117 lg. 1 sätete kohaldamine. Ringkonnakohus tunnistas küll vallandamise § 86 p. 6 alusel ebaseaduslikuks, kuid ei muutnud töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut. Seega puudub hagejatega töölepingute lõpetamise õiguslik alus. Kostja
10. veebruari korraldus on seaduslik ja distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid ei rikutud. Kolleegiumi istungil palusid J. Kalde ja tema esindaja kaebuse rahuldamata jätta. Kolleegium leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonikohtul oli protsessuaalne alus maakohtu otsuse tühistamiseks vallandamise aluse formuleeringu osas. Selleks oli kostja apellatsioonkaebus, kus väideti, et vallandamise aluse formuleeringu muutmine TLS § 82 lg. 1 järgi ei olnud õige, sest vallandamine ei toimunud töötajate algatusel. Otsuses on märgitud, et apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Järelikult apellatsioonikohus TKS § 301 lg. 2 sätteid ei rikkunud. Mis puutub kinnitusse, et TLS § 117 lg. 2 kohaldamine eeldab lg. 1 märgitud tingimusi, siis ei ole need lõiked teineteisest sellises otsesõltuvuses. Tööle ennistamise nõue erineb nõudest muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut. Samal ajal töötaja, kes peab vallandamist ebaseaduslikuks, kuid ennistamise asemel nõuab formuleeringu muutmist, ongi sellise nõude esitamisega loobunud õigusest saada tööle ennistatud, kui vallandamine oli ebaseaduslik. Hagejad nõudsid vallandamise aluse formuleeringu muutmist, seega loobusid nad sellega ka tööle ennistamisest. Järelikult oli olemas TLS § -is 117 lg. 2 sätestatud tingimus ning kohtul oli õigus välja mõista neile keskmist palka § 117 lg. 2 alusel ning piires. Väited vallandamisepõhjendatusest puudutavad tõendite hindamist, mille otsustamine pole kassatsioonastme õigus ega ülesanne. Juhindudes TKS §-st 346 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus
11. augustist 1994 jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, T. Kollom