III-2/3-2/94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

1. veebruar 1994 Tsiviilasi nr. III-2/3-2/94 EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja P.Vaher liikmed: J. Põld ja H. Salmann hagejate G. Tsurikovi ja A. Karagjauri ning nende esindaja A. Pogoljanini kostja esindaja V. Väljataga osavõtul Riigikohtu tõlgi L. Lombi juuresolekul vaatas
2. jaanuaril 1994 avalikul kohtuistungil Tartu läbi EV prokuröri
3. veebruari 1993 järelevalveprotesti nr. 8-4/93 Tallinna Linnakohtu otsusele
4. augustist 1922 EV Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi määrusele
5. septembrist 1992 ja EV Ülemkohtu presiidiumi määrusele
6. detsembrist 1992 G. Tsurikovi, A. Karagjauri ja V. Holmi hagides rendiettevõtte "Balti Laevaremonditehas" vastu töötasu väljamõistmiseks. Tallinna Linnakohus otsustas kostjalt välja mõista G. Tsurikovile 7 918,51; A. Karagjaurile 2 216,52 ja V. Holmile 1 798,28 USA dollarit. Otsuse motiivide kohaselt töötasid hagejad kostjatega sõlmitud tähtajaliste töölepingute alusel kostja laevaremondikompleksis Angoola Rahvavabariigis G. Tsurikov
7. oktoobrist 1990 kuni
8. jaanuarini 1992; A. Karagjaur
9. aprillist 1990 kuni
10. maini 1991; V. Holm
11. maist 1991 kuni
12. detsembrini
13. Töölepingu järgi kohustus kostja neile tasuma valuutas, vastavalt koosseisunimestikus ettenähtud ametipalga määrale + 60 % endise töökoha keskmisest töötasust nõukogude rahas. Hageja ei ole täitnud oma kohustust maksta kokkulepitud valuutatöötasu USA dollarites, kuna ei ole panka vastavat valuutat üle kandnud. Pank tegutses õiguspäraselt keeldudes töötajatele välja maksmast valuutat, mida kostja ei ole panka üle kandnud. Kohtukolleegium muutis
14. septembril 1992 kohtuotsust valuuta osas, minnes USA dollaritelt üle Eesti kroonidele 1992 augusti kursiga. Ühtlasi jäeti otsuse motiveerivast osast välja motiivid, mis iseloomustavad Eesti Panga tegevuse õiguspärasust suhetes kostjaga. Määruse järgi peab kostja tasuma G. Tsurikovile 92 348,83 kr., A. Karagjaurile 25 849,94 kr. ja V. Holmile 20 972,26 kr. Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimees esitas
15. novembril 1992 protesti Tallinna Linnakohtu otsusele
16. augustist 1992 ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi määrusele
17. septembrist 1992 Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumile. Protestis paluti kohtulahendeid muuta, vähendades hagejatele väljamõistetavaid summasid kostja tegeliku vastutuse määrani. Prokurör protesti ei toetanud. Ülemkohtu presiidium jättis
18. detsembri 1992 protesti rahuldamata põhjendusel, et protest ei olnud piisavalt veenev ega arvestanud töölepinguid, mille järgi kostja kohustus maksma hagejatele osa palgast USA dollarites. Kohtulahendid leiti olevat kooskõlas TööK § -ga 17, kuna palga maksmine on tööandja kohustus. Eesti Vabariigi prokurör esitas
19. veebruaril 1993 järelevalveprotesti Tallinna Linnakohtu otsusele
20. augustist 1992 Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi määrusele
21. detsembrist 1992 ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidiumi määrusele
22. detsembrist 1992 Eesti Vabariigi Ülemkohtu Pleenumile. Protesti kohaselt ei ole kohtud õigesti määranud kostjapoolsete kohustuste ulatust töötasu maksmisel, sest kohtud ei arvestanud, et valuutakokkulepet sai täita üksnes tollal kehtestatud korras ja tingimusel, mida reguleeris NSVL Väliskaubanduspanga
23. detsembri 1976 juhend. Juhendi kohaselt pidid vastavad arveldused toimuma läbi NSVL Välismajanduspanga. Töötaja pidi andma kirjaliku avalduse avada talle selles pangas "B" tüüpi arve. Arvet sai kasutada piiratud ulatuses üksnes "Vnesposoltorgi" kauplustest kaupade ja teenuste ostmiseks või viisa olemasolu korral NSVLst väljasõidul välisvaluutas raha saamiseks. Töötaja võis saada ka sularaha, kuid nõukogude rahas ja ilma koefitsendita. Arvele pidi tööandja raha üle kandma nõukogude rahas kuid välisvaluuta tolleaegset kurssi arvestades. Seega kohustus kostja töölepingute sõlmimisel üksnes üle kandma töötajate arvetele ametliku kursiga nõukogude raha. Töötajad omakorda teadsid, et välisvaluutat saavad nad kasutada piiratud ulatuses ja ostujõus, mis ei ole võrdne valuuta tegeliku ostujõuga turul. Neid tingimusi tuleb käsitada töölepingu pooltest sõltumatute tingimustena ja arvestada vaidluse lahendamisel. Lisaks tuleb arvestada vaidluse tekkimise põhjust, s.o. seda, et kokkulepet, nii nagu pooled sõlmisid ja tollal kehtinud kord ette nägi, ei ole Eesti Vabariigi suveräänsuse taastamise, pankade iseseisvumise, turumajandussuhetele ülemineku tõttu võimalik täita. Pank teatas kostjale sellest 1992 mais ja tagastas rublad. Seetõttu peab kostja maksma tehtud töö eest ulatuses, millises ta võttis endale kohustuse, samuti vahepeal toimunud elukalliduse tõusu arvestades. Seega tuleb kostjalt välja mõista summa, mis on võrdne töötajate töötasuks arvestatud välisvaluuta igakuise NSVL Riigipanga tollase ametliku kursiga, kusjuures arvestused tuleb korrutada praeguse minimaalpalgaga (300 kr.) ja igal konkreetsel kuul kehtinud minimaalpalga suhetega, kusjuures arvestused tuleb viia vastavusse rubla ja krooni rahareformiga määratud vahekorraga ja summa leida kroonides. Eesti Panga ja Põhja - Eesti Aktsiapanga õiendite kohaselt tunnistasid nad ja andsid välja hagejate arvelt valuutat
24. jaanuari seisuga. Seega peab kostja hüvitama alates
25. jaanuarist 1991 saamata jäänud töötasu. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsPK § 425 palus prokurör kohtulahendid muuta ja välja mõista Balti Laevaremonditehaselt G. Tsurikovile 19 004,5 kr., A. Karagjaurile 5 319,6 kr. ja V. Holmile 4 315,9 kr. Riigiprokurör võttis Eesti Vabariigi prokuröri järelevalve protesti
26. mail 1993 tagasi. Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenum otsustas
27. mail 1993 tunnistada järelevalveprotesti tagasikutsumine õiguspäraseks, sest vastavalt Prokuratuuri seadusele ei ole prokuratuuril enam õigust tsiviilasjades järelevalvet teostada ning reguleerida tsiviilasjade liikumist kohtus, sealhulgas ka varem esitatud protestide suhtes. Asja läbivaatamise päeva otsustas pleenum määrata töökorras. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud poolte seisukohad tsiviilkolleegium leidis, et hagejate ja kostja vahel sõlmitud töölepingutega nähti ette osa palga väljamaksmine välisvaluutas (t. lk. 6,15, 24). Kostja poolt hagejate töötasu kohta antud õienditest nähtub töötasu arvutamine USA dollarites (t. lk. 56, 57). Siit järeldub, et pooled pidasidki silmas, et osa töötasust makstakse USA dollarites. NSV Liidu Välismajanduspanga
28. detsembri 1976 juhendi kohaselt oli palga valuutas väljamaksmine tõepoolest keelatud. Samas tuleb arvestada, et hagejatega töölepingute sõlmimise ajal oli välisvaluutas palga maksmine levinud ning Eesti seadusandlik ja täidesaatev riigivõim aktsepteerisid niisugust praktikat kuni Eesti Vabariigi Välisvaluutaseaduse ja Eesti Vabariigi Rahaseaduse jõustumiseni. Selles olukorras sõlmitud töölepinguid, millega nähti ette palga maksmine välisvaluutas tuleb käsitada sõlmituna vastavalt TööK § -le 5, mille mõtte kohaselt töölepinguga sai töötajatele kehtestada soodsamaid tingimusi kui nägi ette seadusandlus. Juhindudes TKS § -st 364 lg. 7 kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Linnakohtu
29. augusti 1992 otsus, Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi
30. septembri 1992 määrus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi
31. detsembri 1992 määrus muutmata ja esitatud järelevalveprotest rahuldamata. Eesistuja P. Vaher Liikmed J. Põld, H. Salmann