III-1/1-2/94

III-1/1-2/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel M. P. ja T. K. kriminaalasjas KrK §-de 139 lg.2 p.1; 15 lg.2 ja 139 lg.2 p.1,2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Lea Kalm, Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas Tartus, 8.veebruaril 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi M. P. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann´i kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri 1993.a. otsuse peale M. P. ja T. K. süüdistusasjas. Protsessiosalistena võtsid istungist osa M. P. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. M. P. mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu 27.augusti 1993.a. otsusega KrK § 139 lg.2 p.1 järgi ja karistati 6 (kuus) kuuse vabadusekaotusega ning KrK § 15 lg.2 ja 139 lg.2 p.1 ja 2 järgi 3 (kolm) kuuse vabadusekaotusega. KrK § 40 lg.1 alusel mõisteti M. P. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 6 (kuus) kuud vabadusekaotust KrK § 47 sätete kohaldamisega tingimisi 1 (üks) aastase katseajaga. M. P. mõisteti süüdi selles, et tema koos ja eelneval kokkuleppel T. K. varastas
2. detsembril 1992.a. salaja X maakonnas, Y kauplusest "Sinilind" mustad meestekingad 247.- krooni väärtuses ja 9.detsembril 1992.a. püüdis salaja ja eelneval kokkuleppel koos T. K. varastada samast kauplusest pruune meestekingi 247.krooni väärtuses. T. K. püüti kauplusest väljumisel müüja poolt kinni ja vargus jäi seetõttu lõpule viimata. M. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat M. Normann´i poolt esitati kaebused, mis vaadati läbi apellatsiooni korras
3. oktoobril 1993.a.Tallinna Ringkonnakohtus. Kaebuses taotles M. P. kergema karistuse mõistmist, tema kaitsja aga M. P. suhtes kohtuotsuse tühistamist ning antud asjas menetluse lõpetamist seoses kuriteo koosseisu puudumisega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis kaebused rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsuse
4. augustist 1993.a. M. P. süüdimõistmises muutmata. M. P. kaitsja vandeadvokaat M. Normann esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri 1993.a. otsus M. P. ja T. K. süüasjas ja lõpetada kriminaalasjas menetlus M. P. käitumises kuriteokooseisu puudumise tõttu. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et M. P. ei ole toime pannud temale süüks arvatud varguse katset
6. detsembril 1992.a., M. P. on ise kogu eeluurimise vältel seda eitanud ja ringkonnakohus on alusetult pidanud usaldusväärseks kaaskohtualuselt T. K. protsessinormide rikkumise alusel saadud ütlusi. Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et M. P. tahtlus oli suunatus 70 - 80.- krooni maksvate kingade vargusele ja seega on M. P.
7. detsembril 1992.a. toime pannud pisivarguse HÕS § 1441 järgi. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ka M. P. karistuse mõistmine kuritegude kogumi eest, sest kuritegude üheliigilise konkurentsi puhul ei kohaldata KrK § 40 sätteid. Puudub ka kuritegude konkurents, sest tegemist on kahe kuriteoga, millest üks on katse ja mis on ette nähtud kriminaalkoodeksi eriosa samas paragrahvis. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja seletuse, kes taotleb kassatsioonkaebuse rahuldamist ja prokuröri seletuse, kes leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele süüdimõistetute M. P. ja T. K. poolt toimepandud kuritegude ümberkvalifitseerimise ja karistuste mõistmisel kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. leidis: M. P. koos T. K.-ga varastasid salaja eelneval kokkuleppel 8.detsembril 1992.a. X Maakonnas, Y kauplusest "Sinilind" meestekingad 247.- krooni väärtuses ja järgmisel päeval, 9.detsembril 1992.a. püüdsid koos salaja varastada eelneval kokkuleppel samast kauplusest meestekingi 247.- krooni väärtuses. Pärnu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium hinnates nii eellurimisel kogutud kui ka kohtulikul arutamisel kontrollitud tõendeid kogumis, on õigesti tuvastanud M. P. süü
8. detsembril 1992.a. lõpule viidud salajases varguses ja 9.detsembril 1992.a. salajase varguse katses koos ja eelneval kokkuleppel T. K. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele kassatsioonkaebuses esitatud taotlus M. P. suhtes kriminaalasjas menetluse lõpetamises kuriteo koosseisu puudumise tõttu. M. P. poolt on toime pandud kaks samaliigilist kuritegu, millest üks jäi kuriteo katseks. Samaliigiliste kuritegude toimepanemine, mida kvalifitseeritakse kriminaalkoodeksi eriosa sama paragrahvi järgi ja mis ei näe ette erinevate kuritegude põhiliike, ei moodusta kuritegude konkurentsi või kogumit. Kuritegude konkurents puudub ka siis kui süüdlane on toime pannud kaks kuritegu, mis on kvalifitseeritavad eriosa sama paragrahvi sama lõike järgi, vaatamata vajadusele kuriteo katse puhul viidata üldosa §-le
9. Seetõttu kuulub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus osalisele tühistamisele ja M. P. poolt toimepandud kuriteod kuuluvad kvalifitseerimisele KrK § 139 lg.2 p.1 ja 2 järgi. Karistuse mõistmisel on Pärnu Maakohus ebaõigesti juhindunud KrK § 40 lg.1 sätetest, mis näeb ette karistuse mõistmise kriminaalkoodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuritegude toimepanemise eest. Eraldi, lõpule viidud varguse ja varguskatse eest karistuse ning seejärel lõpliku karistuse mõistmine on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine ja seetõttu tuleb M. P. lugeda karistatuks 6 (kuus) kuuse vabadusekaotusega KrK § 47 sätete kohaldamisega tingimisi 1 (üks) aastase katseajaga. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tuvastas kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise M. P. suhtes, siis tuleb ka T. K., kes mõisteti süüdi samades kuritegudes, teod ümberkvalifitseerida KrK § 139 lg.2 p.1 ja 2 järgi lugeda ta karistatuks 6 (kuus) kuuse vabadusekaotusega KrK § 47 sätete kohaldamisega tingimisi 1(üks) aastase katseajaga. Eirates kehtiva KrPK § 275 lg.1 p.6 on Pärnu Maakohus jätnud kohtuotsuses märkimata M. P. ja T. K. süüdimõistmisel karistuse kandmise aja alguse. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et M. P. on viibinud eelvangistuses
10. augustist 1993.a. kuni 27.augustini 1993.a. Vahi all viibimise aeg tuleb lugeda karistuse kandmise aja hulka ja M. P. karistuse kandmise aja alguseks lugeda
11. august 1993.a. T. K. karistuse kandmiseaja alguseks tuleb lugeda Pärnu Makohtu otsuse kuulutamise päeva 27.august 1993.a. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaakohtumenetluse seadustiku §-st 63 p.3 otsustas:
12. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21.oktoobri 1993.a. otsus M. P. ja T. K. süüdistuses KrK §-de 139 lg.2 p.1 ja 15 lg.2 - 139 lg.2 p.1,2 järgi.
13. Ümber kvalifitseerida M. P. ja T. K. poolt toime pandud kuriteod KrK § 139 lg.2 p.1 ja 2 järgi, jättes Pärnu Maakohtu 27.augusti 1993.a. otsusega mõistetud lõplikud karistused nende suhtes muutmata. Karistuse kandmise aja alguseks M. P. suhtes lugeda 06.august 1993.a. ja T. K. suhtes
14. august 1993.a.
15. Süüdimõistetu M. P. kaitsja vandeadvokaat M. Normann´i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
16. veebruarist 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Lea Kalm Eerik Kergandberg Peeter Vaher