III-1/1-6/94

III-1/1-6/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM, Eerik KERGANDBERG, Herbert LINDMÄE, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus, 12.aprillil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja Vassili OTSKALENKO süüdistuses KrK 139 lg.2 p.3 - 15 lg.2; 115 lg.3 p.2 15 lg.2 ja 101 p.3,6 järgi süüdim istetu kassatsioonkaebuse alusel. Kohtuistungist võtsid protsessiosalistena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS ja süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Niina AGARJOVA. Vassili OTSKALENKO on Tallinna Linnakohtu 15.oktoobri 1993.a. otsusega süüdi mõistetud KrK 139 lg.2 p.3 - 15 lg.2 järgi ja karistatud vabadusekaotusega 6 kuuks, KrK 15 lg.2 - 115 lg.3 p.2 järgi ja karistatud vabadusekaotusega 10 aastaks, KrK 101 p.3 ja 6 järgi ja karistatud erakorraliselt surmanuhtlusega mahalaskmise läbi. KrK 40 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga. KrK 41 alusel liideti kandmata karistus 2 kuud ja 21 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti erakorraline karistus - surmanuhtlus mahalaskmise läbi. KrK 15 lg.2 ja 139 lg.2 p.3 järgi mõisteti V.OTSKALENKO süüdi selles, et tema joobeseisundis, ööl vastu 22.juunit 1992.a. aknaklaasi eemaldamise teel tungis Haapsalus Vee tn.7 väikelastekodusse, kust püüdis salaja varastada magnetoolat "Coronet" (500 krooni) ja kahte froteest rätikut "Solita" (6 krooni), kuid kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest mitteolenevatel põhjuste. KrK 101 p.3 ja 6 järgi mõisteti V.OTSKALENKO süüdi selles, et ta 30.juulil 1992.a. Läänemaal Ridala vallas tassis lapseealise 10-aastase Svetlana VOLKOVA Kiltsi Pullapää metsa, tahtes teda vägistada. Vassili OTSKALENKO võttis tüdrukul jalast lühikesed püksid ja aluspüksid. Peale selle võttis jalast oma püksid ja püüdis astuda sugulisse vahekorda, mis aga ei õnnestunud kuna tüdruk hakkas karjuma ja nutma. Hirmust, et tüdruk räägib kodus kõik ära, tekkis V.OTSKALENKOLE mõte Svetlana VOLKOVA tappa. Alaealise vägistamiskatse varjamiseks asetas ta kannatanule pähe spordipüksid ja pükste kummiga kägistas tüdruku, tõmmates kummi kaela ümber kokku. Peale selle peitis V.OTSKALENKO laiba puude alla, varjatates seda mulla, lehtede ja okstega. KrK 15 lg.2 - 115 lg.3 p.2 järgi mõisteti V.OTSKALENKO süüdi selles, et ta 18.augustil 1992.a. kella 16.00 - 17.00 ajal Haapsalu KEK territooriumi taga vägistamise eesmärgil lükkas jalgrattalt maha metsateel sõitnud lapseealise 12-aastase Eveli LIIK i, peksis teda rusikatega näkku ja pähe. Taskunoaga ähvardades tassis ta tüdruku metsa, võttis maha ta püksid ja lasi oma püksid alla. Samas hoidis tüdruku kõril taskunuga, tahtes astuda tüdrukuga sugulisse vahekorda, kuid tema tahtest mitteolenenud põhjustel tal see ei õnnestunud. Tüdruk hakkas nutma ja teda hõigati nimeliselt metsateelt. Kannatanule põhjustas ta järgmised kehavigastused - verevalumid silma all ja puusade piirkonnas, vigastused suguorganite piirkonnas. Süüdimõistetu apellatsioonkaebuse alusel asja läbivaadanud Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 14.detsembri 1993.a. otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebuses vaidlustab Vassili OTSKALENKKO tema kuritegudele antud õigusliku hinnangu ja karistumäära. Oma tahtluse sisu kirjeldades leiab ta, et tal puudus kavatsus Svetlana VOLKOVAT tappa ning et ta ei soovinud kumbagi tütarlast vägistada. Küll aga möönab ta, et sooritas kuriteod KrK 105 ja 115 lg.2 järgi - surma põhjustamise ettevaatamatuse tõttu ja sugulise kire rahuldamise kannatanute suguorganeid katsudes. Ta palub kergendada talle mõistetud karistust arvestades veel ka ta kahetsust ja seda, et ta ülalpidamisel on alla 5-aastane poeg. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokuröri, kes taotles kohtulahendite muutmata jätmist ja süüdimõistetu kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebust, leidis: Tallinna Linnakohtu

1. oktoobri 1993.a. otsuses sisalduvad kohtu järeldused on kooskõlas asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Vassili OTSKALENKO poolt toimepandud kuritegude laad on ammendavalt tuvastatud isikute ülekuulamise, vaatlusandmete fikseerimise ja ekspertiiside teel. Kohus on hinnanud tõendeid, s.h. kohtualuse ebajärjekindlaid ütlusi tema tahtluse sisu kohta kogumis nagu seda nõuab KrPK § 50 mõte ning tulnud järeldusele, et V. OTSKALENKO süü vormiks S. VOLKOVA tapmise episoodis on tahtlus. Kohtukolleegium leiab, et need kohtu järeldused on põhjendatud ning kooskõlas KrPK § 19 nõuetega. Kohtukolleegium märgib, et V. OTSKALENKO ütlused selle kohta, et ta poos kannatanut viimasele pähe tõmmatud pükste kummiga sel teel, et hoidis üht kätt kannatanu näol ja pingutas teise käega kannatanu kukla taga püksikummi, on ümber lükatud objektiivse tõendi - kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga. Vastavalt nimetatud aktile on lapse kaelal jälgitav pidev strangulatsioonivagu, mis algab kaela eesosalt, kurgu alt ning kulgeb vasemale 11 cm pikkuses ning paremale 9 cm pikkuses, ulatudes külgedelt kaela tagaosale, kus vagu ei ole enam jälgitav seoses laiba lagunemisest tingitud muutustega. Arvestades poomisvahendi venivust ei ole V. OTSKALENKO poolt kohtuistungil kirjeldatud viisil - ühe käega pingutamisel - võimalik sellise ulatusega strangulatsioonivagu tekitada ning kohus on õigesti jätnud tema sellesisulised väited arvestamata. Karistuse mõistmisel on Tallinna Linnakohus järginud KrK § 22 sätteid, mille kohaselt on lubatud mõista surmanuhtlust KrK eriosas ettenähtud esimese astme kuritegude tahtliku toimepanemise eest ning KrK iv peatüki sätteid, mis reguleerivad karistuse mõistmist. Kohus on arvestanud kuritegude laadi ja raskust, V. OTSKALENKO isiksust iseloomustavaid andmeid, mille kohaselt ta on varem 4 korda kriminaalkorras karistatud, viimase karistuse kandmiselt vabanes tingimisi ennetähtaegselt 29.04.1992.a., s.o. kaks kuud enne talle käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritud esimese kuriteo toimepanemist, samuti tema vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seega on Tallinna Linnakohus täpselt täitnud kõiki seadusandja ettekirjutusi, mis reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalprotsessis ning on toodud KrK IV peatükis ning KrPK §
2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasja läbi vaadanud täiskoosseisus - 5 kohtuniku osavõtul ning tuvastamata ühtki seaduserikkumist Tallinna Linnakohtu tegevuses selle asja arutamisel on kooskõlas AKKS § 30 lg.1 p.1 jätnud kohtuotsuse muutmata. Ülaltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aset leidnud ühtegi AKKS § 64 sätestatud seaduserikkumist, mis oleks aluseks eelnevate kohtuotsuste tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p.1; 65 lg.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
3. Jätta Tallinna Linnakohtu
4. oktoobri 1993.a. otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri 1993.a. otsus muutmata.
6. Süüdimõistetu Vassili OTSKALENKO kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.