III-1/1-8/94

(1)aastaks ja kuueks

(6)kuuks. Sellele karistusele liideti KrK § 41 alusel osaliselt Pärnu Linnakohtu

1. märtsi
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti kaks

(2)aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel A. V. ja õigeks T. T. Nende osas kohtuotsust vaidlustatud ei ole. Varguste eest karistust kandnud S. B. tunnistati süüdi selles, et ta tungis välisuste lõhkumise ja luku läbiviilimise teel koos kaassüüdimõistetu A. V-ga ööl vastu

1. novembrit 1992.a. X kauplusse "X", X mnt. X, kust varastas kaupu kokku 15047.50 krooni väärtuses. Kaitsja apellatsioonkaebuses taotleti karistuse vähendamist ja alaealisena kuriteo toimepannud S. B. vahi alt vabastamist. Tallinna Ringkonnakohus oma
2. jaanuari 1994.a. otsusega tühistas Pärnu Linnakohtu 28.10.1993.a. otsuse S. B. mõistetud karistuse osas, karistades teda KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi vabadusekaotusega üheks

(1)aastaks ning KrK § 41 alusel sellele karistusele Pärnu Linnakohtu 25. märtsi 1992.a. otsusega mõistetud karistust osaliselt liites luges lõplikuks karistuseks vabadusekaotuse üheks

(1)aastaks ja kaheks

(2)kuuks poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aeg nende kohtulahendite järgi algas 30.11.1992.a. Riigiprokuröri asetäitja leiab oma kassatsioonprotestis, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus S. B. karistuse kergendamise osas ei ole seaduslik ega põhjendatud. S. B, olles kriminaalkorras karistatud ja kandes karistust Pärnu Linnakohtu 25.03.92.a. otsuse järgi, pani toime uue kuriteo ning selle kuriteo eest mõistetud karistusele kuulus KrK § 41 alusel liitmisele eelmise otsusega mõistetud kandmata karistus. Seejuures pidi lõplik karistus olema suurem nii uues asjas mõistetud karistusest kui ka esimeses asjas mõistetud karistuse kandmata osast. Vastasel juhul kergendab uue kuriteo toimepanek sisuliselt süüdimõistetu seisundit. S. B. oli esimesest karistusest kandmata 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust (karistus oli 2 aastat 6 kuud, kuid ta viibis eeluurimise ja kohtu ajal vahi all täpselt 1 aasta), uue otsusega karistati teda 1 aasta 6 kuuse vabadusekaotusega. Seega pidi karistus KrK § 41 järgi olema igal juhul suurem kui 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust. Tallinna Ringkonnakohus aga mõistis talle lõplikuks karistuseks 1 aasta 2 kuud vabadusekaotust. Protestis rõhutatakse S. B. karistuse vähendamise põhjendamatust ka seeläbi, et ta, olles karistatud vabaduskaotusliku karistusega, mille täitmine oli edasi lükatud, pani 8 kuu möödudes toime uue analoogilise kuriteo, mis näeb ette karistusena vabadusekaotuse kuni 6 aastat. Karistuse liberaliseerimisel on tuginetud kontrollimata andmetele, mis osundavad süüdimõistetu soovile asuda elama väljapoole Eestit. Neil asjaoludel taotletakse protestis Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.1994.a. otsuse tühistamist S. B. süüdistusasjas ja selle saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud riigiprokuröri asetäitja seletuse, kes palus protest rahuldada, l e i d i s : S. B, olles 1991.a. veebruaris ja märtsis alaealisena korduvalt (4 episoodis) osalenud grupilistes varavastastes kuritegudes (auto varguses ja autode rüüstamises), mõisteti Pärnu Linnakohtu

1. märtsi 1992.a. otsusega süüdi KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi ja tema noorust ning aasta kestnud vahi all olekut arvestades karistati teda alla sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse keskmise määra - 2 aasta 6 kuuse vabadusekaotusega, millest 1 aasta on loetud kantuks ja karistuse ülejäänud osa suhtes lükati kohtuotsuse täitmine edasi 2 aastaks. S. B. vabastati kohtusaalis vahi alt, edasilükkamise aega arvati kohtuotsuse kuupäevast -
2. märtsist 1992.a. Sama aasta sügisel (
3. novembril) murdis ta koos endast noorema ja varem karistamata A. V-ga välisukse lõhkumise ja luku läbiviilimise teel sisse AS "X" X filiaali kauplusse "X", kust varastas kaupu kokku 15047.50 krooni väärtuses. Samadele kvalifitseerivatele tunnustele vastava teo eest tunnistas Pärnu Linnakohus oma
4. oktoobri 1993.a. otsusega S. B. süüdi KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi ja karistas teda aasta võrra kergema karistusega, kui esmakordsel süüdimõistmisel - 1 aasta 6 kuuse vabadusekaotusega. Varasemat ärakandmata karistust KrK § 41 alusel osaliselt liites kujunes lõplik karistus - kaks aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Lõpliku karistuse kujundamisel on ilmselt ammendatud kõik need vastutust kergendavad asjaolud, millele jätkuvalt oma apellatsioonkaebuses osundas S. B. kaitsja. Ometi tühistas Tallinna Ringkonnakohus oma
5. jaanuari 1994.a. otsusega sellele samale kergendavate asjaolude loendile tuginedes (alaealisus kuriteo toimepanemise ajal, tekitatud kahju hüvitamine, süü tunnistamine ja kahetsus ning ka väidetav soov elama asuda väljapoole Eestit) Pärnu Linnakohtu
6. oktoobri 1993.a. otsuse S. B. mõistetud karistuse osas. On peetud vajalikuks lühendada uue kuriteo eest mõistetud vabadusekaotust ühele aastale ja sellele varem toimepandu eest liita vaid 2 kuud vabadusekaotust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri protestis toodud väidetega ning leiab, et Tallinna Ringkonnakohus on karistuste liitmisel läinud vastuollu kriminaalseaduse mõttega, s.o. ebaseaduslikult alandanud S. B. lõpliku karistuse tasemele, kus uue kuriteo toimepanek on kergendanud süüdimõistetu seisundit. Eeltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p.2; 64 p.4 ja 65 lg.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s :
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. jaanuari 1994.a. otsus S. B. süüdistuses KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
9. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
10. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Lea Kalm Jüri Rätsep