Protsessiosalisena võttis istungist osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan NAABER. M. B. on Tallinna Linnakohtu 24. novembri 1993.a. otsusega süüdi mõistetud selles, et ta omandas 1992.a. jaanuaris Tallinnas tundmatult isikult müümise eesmärgil 4064,2 grammi narkootilist ainet - haðiðit, mida hoidis oma valduses (sõiduautos "Mercedes"-250) kinnipidamise momendini 31.01.92.a., kui ta püüdis osa sellest toimetada üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. Seega omandas, hoidis ja vedas M. B. edasimüümise eesmärgil tahtlikult ja seadusevastaselt narkootilist ainet suures koguses. M. B. karistati 8 kuu vabadusekaotusega poolkinnises vanglas, s.o.
Kohtuotsuse kohaselt on karistusmäära valikul arvestatud, et kuriteo toimepanemisest on möödunud 2 aastat, kuritegu ei toonud kaasa raskeid tagajärgi, M. B. töötab ja teda iseloomustatakse positiivselt, ülalpidamisel on 2 alaealist last, kellest üks on ravimatult ja raskelt haige. Tallinna Linnakohtu 24. novembri 1993.a. otsuse vaidlustasid apellatsioonkaebusega M. B. kaitsja ja apellatsioonprotestiga Tallinna prokuröri asetäitja. Apellatsioonkaebuses taotleti M. B. õigeksmõistmist kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Apellatsioonprotestis taotleti kohtuotsuse tühistamist karistuse ilmse leebuse tõttu. Ühtki otsuses loetletud asjaolu ei peetud erandlikuks
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 10. jaanuari 1994.a. otsuses seisukohale, et M. B. süü talle inkrimineeritud kuriteos on küllaldaselt tõendatud ja kuritegu õigesti kvalifitseeritud. Samuti leidis kohtukolleegium, et M. B-le mõistetud karistus - 8 kuud vabadusekaotust - on liialt leebe, kuna ei vasta kuriteo raskusele ja laadile ning luges põhjendamatuks tema suhtes
Samas mõisteti M. B-le uus karistus - 3 aastat 3 kuud vabadusekaotust tingimisi
Tallinna Ringkonnakohtu otsuse on vaidlustanud oma kassatsioonprotestis Riigiprokuröri asetäitja. Protestis rõhutatakse, et Ringkonnakohus loeb vabadusekaotust 8 kuuks õigesti liialt leebeks, kuna karistus ei vasta kuriteo raskusele ja laadile. Samas aga kohaldas Ringkonnakohus veelgi leebemat karistust vabadusekaotust tingimisi. Niisugune kohtu hoiak on vastuolus õigusemõistmise põhialustega, samuti aga ka varasemate kõrgema astme seadusjõus kohtulahenditega, mille järgimine on kohustuslik. Iga ühiskonnast isoleerimine isikult reaalse vabaduse võtmise näol on rangem karistus kui karistuse kohaldamine tingimisi (vabadus võetakse alles juhul, kui pannakse katseaja jooksul toime uus tahtlik kuritegu). Linnakohtu otsuse alusel tulnuks M. B. temale mõistetud reaalsest 8-kuulisest vabadusekaotusest viibida veel kinnipidamiskohas 3 kuud ja 22 päeva (eeluurimisel vahi all oldud aeg oli 4 kuud ja 8 päeva). Samas asjas on Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidiumi 17.03.1993.a. määrus, mis tühistas M. B. esimesel asja kohtulikul arutamisel Tallinna Linnakohtu 14.10.1992.a. otsusega mõistetud karistuse - 3 aastat vabadusekaotust tingimisi 3-aastase katseajaga
Protestis ollakse seisukohal, et samadel asjaoludel teistkordne tingimisi karistamine asjas jõusoleva Ülemkohtu Presiidiumi määruse olemasolul on lubamatu. Rõhutatakse veel haðiði kogust ja väärtust. Suur kogus on üle 300 grammi, antud juhul on see ületatud enam kui 13 korda. Protestis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 1994.a. otsuse tühistamist M. B. süüdistusasjas temale mõistetud karistuse liberaalsuse tõttu ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud Riigiprokuröri asetäitja seletuse, kes palus protest rahuldada, leidis: Tallinna Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kriminaalasjas puuduvad alused
B. suhtes. Kohtukolleegium nõustub samuti Ringkonnakohtu motiividega selles osas, et talle mõistetud karistus on liialt leebe. Nende seisukohtadega läheb vastuollu Ringkonnakohtu järgnev käsitlus, kus asutakse põhjendama
Kohtu sisulistele järeldustele ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa, milles otsustati mõista M. B-le
lg.2 p.4 järgi 3 aastat 3 kuud vabadusekaotust
rakendamisega tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud.
lg.1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õ i g u s t e k i t s e n d a m i s e s v õ i ä r a v õ t m i s e s kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Karistuse väidetud karmistamise asemel v a b a s t a s Tallinna Ringkonnakohus tegelikult oma otsusega M. B.
õiguste kitsendustest või kaotusest. Veelgi enam Ringkonnakohus ei pannud M. B. ka ühtegi
Seega asus Tallinna Ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et isik, kelle kriminaalõiguslik kohtlemine lühiajalise vabadusekaotuse kohaldamise näol on olnud põhjendamatult leebe, tuleb sootuks karistusest vabastada. Eeltoodu alusel juhindudes AKKS § 63 p.2, 64 p.1,4 ja 65 lg.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1994.a. otsus M. B. süüdistuses
lg.2 p.4 järgi ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.