III -1/1-31/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas Tartus, 16 augustil 1994.aastal avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja T. R. süüdistuses KrK §100 järgi süüdimõistetu kassatsioonikaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu
- 1994.a. otsuse peale. Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. T. R. oli Ida - Viru Maakohtu otsusega
- veebruarist 1994.a. süüdi tunnistatud KrK § 100 järgi ja karistatud 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. T. R. tunnistati süüdi selles, et ta
- aprillil 1993.a. X vallas Y külas lõi tülitsemise käigus oma abikaasa L. R. üheksa korda noaga rindkere piirkonda, millega põhjustas kannatanu surma. Kannatanu esindaja T. J. palus apellatsioonikaebuses tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse leebuse motiivil. Süüdimõistetu palus apellatsioonikaebuses ümber kvalifitseerida tema poolt toimepandu KrK § 103 järgi ja mõista talle mittevabadusekaotuslik karistus. Viru Ringkonnkohtu otsusega
- maist 1994.a. jäeti Ida - Viru Maakohtu otsus
- veebruarist 1994.a. kuriteo kvalifikatsiooni osas muutmata, kuid karistuseks mõisteti T. R. 7-aastat vabadusekaotust. Kassatsioonikaebuses
- maist
- a. kordab süüdimõistetu apellatsioonikaebuses esitatut. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ärakuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt, tuleks Viru Ringkonnakohtu otsus jätta muutmata, l e i d i s: T. R. poolt
- aprilil 1993.a. toimepandud tegu on kohtute poolt õigesti kvalifitseeritud. Tuginedes kohtupsühhiaatia eksperdi arvamusele (statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt nr.5
- jaanuarist 1994.a. - tm. l. nr.121), samuti kriminaalasjas kogutud muudele tõenditele on välistatud, et süüdimõistetu pani kuriteo toime füsioloogilise afekti seisundis KrK § 103 mõttes. Viru Ringkonnakohus on põhjendatult karmistanud T. R. Ida - Viru Maakohtu poolt mõistetud karistust. Objektiivse külje poolest ei saa T. R. poolt toimepandut käsitleda nii madala ohtlikkuse astmega teona, mis võiks kaasa tuua sanktsioon alammääras oleva minimaalse karistuse mõistmise. Kriminaaltoimiku materjalide pinnalt on T. R. puhul raske rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest kui ainsast vastutust kergendavast asjaolust, millele on kohtuotsuses osundanud Ida -Viru Maakohus. T. R. suhtub toimepandusse pigem kui paratamatusse, märkides apellatsioonikaebuses, et "mina oma naise surmas süüdi ei ole...Ise ta samm-sammult selle poole liikus. Ja ma ei tea ühtki joodikut, kes oleks oma loomulikku vanadussurma surnud."(tm. l. 155). Asjasse mittepuutuv on aga Viru Ringkonnakohtu see motiiv T. R. poolt toimepandud kuriteo eest karistuse karmistamisel, et ka süüdimõistetu isana nii nagu ka kannatanuemana ei hoolitsenud oma nälgiva poja eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada ka sellele, et kuigi määrusega
- 07.
- tunnistati L. R. tütar T. J. kannatanuks, on teda kriminaalmenetluse edasises käigus ekslikult käsitletud kannatanu esindajana: esindussuhet ei saa tekkida surnu ja elava inimese vahel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63.p.1 ja 65 lg.3, Riigikohus otsustas: 1.Jätta Viru Ringkonnakohtu otsus
- maist 1994.aastast muutmata. 2.Süüdimõistetu kassatsioonikaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
- augustist 1994.aastal ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Herbert Lindmäe