III-1/1-35 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM, Eerik KERGANDBERG, Herbert LINDMÄE, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus 16, septembri

§-de 100, 207 lg.1; E. PAVLJUTSENKO

§-de 17 lg.6 ja 100 , 184 lg.2 ja 207 lg.1; J. P.

§-de 17 lg.6 ja 100; A. P.

§ 181ning J.

S.

§ 181süüdimõistetu E.

PAVLJUTSENKO ja tema kaitsja kassatsioonkaebuse alusel. Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Kriminaalasja materjalidest nähtub: Tallinna Linnakohtu 22.aprilli 1994.a. otsusega mõisteti Eduard PAVLJUTSENKO süüdi KrK § 17 lg.6 ja § 100 järgi ning karistati vabadusekaotusega 3 aastat ja 6 kuud. lõplikuks karistuseks KrK § 41 järgi mõisteti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 207 lg.1 järgi mõisteti E. PAVLJUTSENKO õigeks ning § 113 järgi menetlus lõpetati KrPK § 5 lg.5 ja 6 alusel. Eduard PAVLJUTSENKO mõisteti süüdi selles, et ta

2. 1993.a. öösel aitas kaasa S. R. tahtlikule tapmisele Jgor VASTSILO poolt X linnas Y metsas sellega, et koos J. P. tassis S. R. metsa ja kaevas valmis augu, kuhu kannatanu maeti. E. PAVLJUTSENKO kaitsja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kaitsealuse õigeksmõistmist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni 1994.a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu E. PAVLJUTSENKO ning tema kaitsja. Taotletakse E. PAVLJUTSENKO õigeksmõistmist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja leiab, et motiivide puudumise tõttu linnakohtu otsuses on oluliselt rikutud kriminaalprotsessi seadust. Väidetavalt on kohus võtnud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel aluseks kaassüüdimõistetute eeluurimisel antud ütlused, millised ei leidnud kinnitamist muude kriminaalasjas olevate tõenditega. Kohtuistungil on kaaskohtualused oma esialgsetest ütlustest loobunud, tunnistanud need rõõnaks ja muud süüstavad tõendid puuduvad. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. PÜSSI arvamuse, jätta kohtulahendid muutmata, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti tuvastanud, et Tallinna Linnakohtu
4. aprilli 1994.a. otsuses sisalduvad kohtu järeldused on kooskõlas kriminaalasjas kindlaks tehtud faktiliste asjaloludega. Linnakohus on E. PAVLJUTSENKO käitumise kvalifitseerimisel tahtlikule tapmisele kaasaaitamisena tuginenud kaaskohtualuste ütlustele esimestel ülekuulamistel ja ütluste olustikuga seostamisel. J. VASTSILO, J. P., A. P. ja J. S. poolt esimestel ülekuulamistel antud ütluste kohaselt sõitis E. PAVLJUTSENKO koos teistega bussiga metsa, aitas tassida S. R. metsa ja kaevata valmis augu, kuhu tapetu maeti. Hiljem loobusid kaaskohtualused protsessi erinevates faasides oma varasematest ütlustest ja hakkasid eitama E. PAVLJUTSENKO osalemist S. R. tapmisel ning üldse tema viibimist sündmuskohal. KrPK § 242 lg.1 p.2 kohaselt võib kohtualuse poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada kui need on vastuolus kohtulikul uurimisel antud ütlustega. See on üks vastuolude lahendamise ja objektiivse tõe väljaselgitamise õiguspärane viis. Linnakohus on avaldanud kohtueelsel uurimisel antud ütlused, selgitanud ütluste muutmise põhjused ja motiivid ning lugenud põhjendatult usaldusväärseteks varasemad ütlused. KrPK § 50 lg.2 mõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendiliigil ega ühelgi tõendil sama tõendiliigi raames kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Vastavalt KrPK§-le 48 lg.2 on üks tõendiliike ka süüdistatava ütlus, kusjuures samasse tõendiliiki kuuluvaks loetakse süüdistatava poolt nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses kohtualusena antud ütlused. Tulenevalt KrPK §st 50 lg.1 peab kohus hindama kogumis nii kõiki erinevaid tõendiliike kui ka sama tõendiliigi raamidesse kuuluvaid tõendeid - sealhulgas süüdistatava ütlusi kriminaalprotsessi erinevates faasides. KrPK § 56 lg.2 mõttest, tuleneb et süüdistatava ütlus ei ole millegi poolest halvem teistest tõendiliikidest ning kuulub kontrollimisele ja hindamisele võrdselt koos kõigi kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Eltoodust tulenevalt ei ole KrPK § 56-s lg.2 sätestatut õige käsitleda selliselt, et süüdistatava ütlusi saab ja tohib kontrollida ja hinnata vaid siis, kui kriminaalasjas on kogutud ka teiseliigilisi tõendeid. Selline käsitlus ei ole vastuolus KrPK §-s 206 sisalduva kohtuliku arutamise vahendituse põhimõttega. Seaduse kohaselt võib kohtualuse poolt kohtus antav ütlus tõepoolest olla eelistatav sama isiku poolt kohtueelses menetluses antavale ütlusele, kuid üksnes siis, kui KrPK § 242 lg.1 välistab tema kohteelsel menetlusel antud ütluste avaldamise. Kui on täidetud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise tingimused ja need ütlused kohtuistungil avaldatakse, muutuvad nad protsessuaalselt tähenduselt võrdseks ning neid hinnatakse üldises korras. Rõõn kui süüdistatava või kaaskohtualuse ütluse eriliik eierine oma tõendusliku jõu ja tähtsuse poolest teistest tõenditest. Rõõnaks ei saa lugeda mitte igasuguseid süüdistatava ütlusi lähtudes üksnes ta protsessuaalsest seisundist, vaid ainult kohtu poolt hinnatud ütlusi. Rõõna sisuks on teise isiku alusetu süüstamine. Alles süüdistatava või kohtualuse ütluste hindamise tulemusel ja teiste tõenditega kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, kas neid ütlusi saab käsitleda rõõnana. Tallinna Linnakohus on J. VASTSILO, J. P., A. P. ja J. S. kohtueelsel uurimisel antud ütluste hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole rõõnaga, ütlustega, milles alusetult süüdistatakse enda õigustamiseks või muudel motiividel E. PAVLJUTSENKOT. Kohus kontrollis kaaskohtualuste põhjendusi, miks nad muutsid oma kohtueelsel menetlusel antud esialgseid ütlusi ja leidis need olevat mitteusaldusväärsed. Põhjendamaks ütluste muutmist, on kohtualused väitnud, et eeluurimise käigus on politsei nende suhtes kasutanud vägivalda. See aga ei leidnud tõendamist kohuistungil, kuna E. PAVLJUTSENKOT süüüdistavaid ütlusi on kaaskohtualused andnud kohtueelsel uurimisel kaitsja juuresolekul, kui oli välistatud vägivalla kasutamine või sellega ähvardamine politsei poolt ja oli võimalik kaitsjale avaldada varem toimepandut. Kohus on õigesti hinnanud ka tunnistjate A. H., O. T. ja A. S. vastuolulisi ütlusi ja leidnud, et need ei välista E. PAVLJUTSENKO osavõttu temale inkrimineeritud kuriteost. Kohtulikul uurimisel on kindlaks tehtud, et need tunnistajad ei näinud bussi asukohta ega saa kinnitada, kas E. PAVLJUTSENKO sisenes bussi koos teistega või mitte. Ülaltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaakolleegium järeldusele, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks eelnevate kohtuotsuste tühistamiseks. Juhindudes KrPK §-dest 50, 56 lg.2, 242 lg.1 p.2, AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni 1994.a. otsus jätta muutmata.
7. Eduard PAVLJUTSENKO ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jäta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
8. septembril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud: Jüri Ilvest Lea Kalm Eerik Kergandberg Herbert Lindmäe Jüri Rätsep Peeter Vaher