III - 1/1-49/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 20. detsembril 1994.a. Tartus avalikul kohtuistungil lä

§-dele 14 lg.1 ja 33 saab aga kriminaalasja saata apellatsioonikohtust uueks arutamiseks esimese astme kohtusse vaid kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumise tuvastamisel. Oma 30.augusti 1994.a. kirjas Tartu Ringkonnakohtule märgib kaitsja U.Lõhmus, et

§-le 13 määrab kohtunik tähtaja apellatsioonkaebuses puuduste kõrvaldamiseks siis, kui kaebus ei vasta AKKS § 8 nõuetele. Kuid 01.juuli 1994.a. määrusest ei nähtu, millisele AKKS § 8 nõudele ei vasta apellatsioonkaebus. Kaitsja rõhutab, et ta peab Põlva Maakohtu

1. aprilli
2. a. otsust ebaõigeks "kohtu järelduste mittevastavuse tõttu asja oludele" - seega AKKS §-s 31 p.2 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alusel. Kaitsja väidab, et "kas seejuures on tegemist kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumisega või mitte, peaks otsustama kohus kollegiaalselt.Igatahes ei takista see asjaolu kaebuse läbivaatamist. Olen ise seisukohal, et kui kohus rajab süüdimõistva otsuse üksnes kaudsetele tõenditele ja ei selgita välja olulise tähtsusega asjaolusid,siis on see süütuse presumptsiooni ja seega kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine". Tartu Ringkonnakohtu eelmenetluse istungi tulemina 15.septembril 1994.a. koostatud määrusest nähtub, et T. J. kaitsja ei esitanud kohtule ühtegi kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumise juhtu, mis tingiks kaitsja apellatsioonkaebuses sisalduva nõude täitmist - kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kuid, arvestades seejuures ka prokuröri arvamust, määras kohus kriminaalasja apellatsioonikorras kohtulikule arutamisele. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19.oktoobri 1994.a. otsusega jäeti Põlva Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnkohus ei tuvastanud, et kriminaalasja varasemal mentlemisel oleks esinenud kriminaalprotsessi seaduse olulist rikkumist, mis AKKS § 33 kohaselt oleks aluseks Põlva Maakohtu otsuse tühistamisele ja kriminaalasja samasse kohtusse uueks arutamiseks saatmisele. Kohtuotsuses märgitakse, et kohtuistungil kaitsja poolt esitatud taotlus - mõista kohualune õigeks talle süüks arvatud kuritegudes - väljub esitatud apellatsioonkaebuse piiridest. AKKS § 32 lg.1 alusel on ringkonnakohtul õigus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest vaid juhul kui on tuvastatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, kohtuistungil aga ei seda tuvastatud ei ole. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus kassatsioonkaebuse. Ta leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vääralt mõistnud apellatsioonikohtu funktsioone ning ebaõigesti tõlgendanud AKKS § 20 teist lõiget, milles on sätestatud, et kohtuistungi käigus ei ole apellandil õigust väljuda apellatsioonkaebuse piiridest. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse põhjendamatuse aluseks on kohtu järelduste mittevastavus asjaoludele ja ringkonnakohus pidanuks kontrollima kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust sõltumata sellest, kas taotletakse seejuures kohtualuse õigeksmõistmist või asja saatmist uueks arutamiseks. Kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohtu 19.10.1994.a. otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, milles taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leidis: Eesti Vabariigis käesoleval ajal kehtiva kriminaalasjade apellatsiooni korras menetlemise põhiolemus on fikseeritud AKKS §-s
3. Selle paragrahvi esimeses lõikes alguses sisaldub kõigepealt kontinentaal-Euroopas kriminaalmenetluse teoorias ja praktikas üldlevinud arusaam, et põhimõtteliselt võib apellatsioonimenetlus endast kujutada nn. teist esimese astme kohtu menetlust. Põhimõtteline võimalikkus korrata apellatsioonimenetluse käigus täies mahus esimese astme kohtu menetlust ja veelgi enam - uurida selle menetluse käigus isegi uusi tõendeid ei tähenda aga seda, et apellatsioonikohus ka peaks omal algatusel iga kriminaalasja täies mahus uuesti arutama. See oleks kulukas ja ebaotstarbekas, sest ajafaktor mõjustab kahtlemata negatiivselt tõendite uurimist ja faktiliste asjaolude tuvastamist. Just nimetatud põhjusel ei ole seadusandja Eesti Vabariigis kehtiva apellatsioonimenetluse tarbeks sätestanud revisjonipõhimõtet. Vastupidi: AKKS § 20 esimese lõike tervikteksti kohaselt on seaduseandja tahe suunatud mõtte rõhutamisele,et kriminaalasja apellatsioonikorras arutamise piirid määratakse üldreeglina apellatsioonkaebuse-või protesti sisuga - selle taotlusega, mida kaebus või protest sisaldab. Seega on seadusandja tahte kohaselt just apellant see, kes määrab nimetatud piirid. Apellatsioonimenetluse piiride määramisel peab apellant täpselt järgima kõiki AKKS §-s 8 sisalduvaid obligatoorseid nõudeid apellatsioonkaebuse-või protesti sisule. Apellandi poolt ei saa lugeda apellatsioonimenetluse piire määratletuiks, kui ta viitab üksnes ühele AKKS §-s 31 loetletud kohtuotsuse tühistamise alusele, näitamata seejuures nõude täpsemat sisu ja konkreetsemaid motiive ning osundamata tõenditele, mida peab vajalikuks ringkonnakohtus kontrollida. Nii näiteks, taotledes kohtuotsuse tühistamist AKKS §-s 31 p.2 sätestatud alusel, peab apellant kaebuses märkima, milline konkreetne kohtu järeldus ei vasta mingile konkreetsele kohtu poolt tuvastatud asjaolule. Seda, mida tähendab tõendite kontrollimine, ei sätestata konkreetsemalt ei KrPK-s ega ka mitte AKKS-s, nagu on käesoleva kriminaalasja menetlemisel rõhutanud ka süüdimõistetu kaitsja. KrPK
4. peatüki sätete kohaselt kontrollitakse kohtus tõendeid kohtuliku uurimise käigus.

§-le 26 toimub kohtulik uurimine apellatsioonikohtus samade reeglite järgi, nagu esimese astme kohtus.

§-le 20 lg.2 puudub apellandil endal õigus kohtuistungil väljuda apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus võib aga omal initsiatiivil nimetatud piiridest väljuda vaid järgmistel juhtudel. Esiteks - AKKS §-s 32 sätestatud juhtudel, kui ta tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Neil juhtudel teeb apellatsioonikohus ise uue - piiridest väljuva otsuse. Teiseks - AKKS §-des 14 lg.1 ja 33 sätestatud juhtudel, kui ta tuvastab ühe AKKS §-s 39 lg.3 loetletud kriminaalprotsessiseaduse olulise rikkumise. Kooskõlas AKKS §-ga 39 lg.4 ei ole apellatsioonkohtul õigust tunnistada oluliseks sellist tuvastatud kriminaalprotsessi seaduse rikkumist, mis ei sisaldu AKKS §-s 39 lg.

1. Oma pädevuse piires kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumise tuvastamisel saadab ringkonnakohus kriminaalasja tagasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Loomulikult võib ka apellant taotleda kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks, kuid sel juhul peab ta viitama konkreetsele kriminaalprotsessiseaduse olulisele rikkumisele. Veelgi enam: kriminaalmenetluse teoorias levinud arusaama kohaselt peab apellant (sealjuures ka kohtualune) sel juhul erandlikult vähemalt teatud ulatuses ka tõendama protsessiseaduse rikkumist. Käsitletavas kriminaalasjas on Tartu Ringkonnakohus õigesti tuvastanud, et puudub alus väljuda apellatsioonkaebuses apellatsioonimenetluseks sätestatud piiridest, kuna apellatsioonkaebus sisaldab vaid ühe motiveerimata väite, mille põhjendamiseks pole taotletud ühegi tõendi uurimist. Riigikohus ei saa nõustuda kassatsioonkaebuses sisalduva väitega, mille kohaselt seaduses apellatsioonkaebusele esitatavate suhteliselt elementaarsete sisu-ja vorminõuete järgimine apellatsioonikohtu poolt oleks vastuolus rahvusvahelise paktiga kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta. Lähtudes ülaltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p.1 ja 65 lg.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri 1994.a. otsus muutmata. 2.Süüdimõistetu T. J. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
4. detsembril 1994.a. ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Peeter Vaher