III-1/3-10/94

III-1/3-10 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus,

1. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja Ü. L. süüdistuses VNFSV KrK § 593 järgi süüdimõistetu Ü. L. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Eesti NSV Siseministeeriumi vägede Sõjatribunali
2. märtsi 1946.a. otsuses. Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Eesti NSV Siseministeeriumi vägede Sõjatribunali
3. märtsi 1946.a. otsusega mõisteti Ü. L. süüdi ja karistati VNFSV KrK § 593 järgi 8-aastase vabadusekaotusega ühes vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuse järgi tunnistati Ü. L. süüdi selles, et ta pärast teenistust Saksa sõjaväes mobiliseeriti Punaarmeesse, kust deserteerus ning asus relvastatult koos E. J-ga ennast varjama nõukogude võimu eest. Varjamise ajal metsas varastasid Ü. L. ja E. J. 1944.a. novembrikuus A. J. majapidamisest X valla X külas lõõtspilli, jope, riiet, pesu jm. esemeid, 1944.a. detsembrikuus J. M. majapidamisest X valla X külas kahel korral kokku 5 hane, 5 kodujänest ja kalkuni ning 1945.a. jaanuarikuus E. V. majapidamisest X valla X külas rauasae jt. tööriistu. E. J. mõisteti süüdi VNFSV KrK §-de 581 a, 58" ja 593 järgi ja karistati karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest 17-aastase sunnitööga ühes poliitiliste õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
4. veebruari 1991.a. määrusega muudeti Eesti NSV Siseministeeriumi vägede Sõjatribunali
5. märtsi 1946.a. otsus ning Ü. L. ja E. J. teod kvalifitseeriti VNFSV KrK § 162 p.v järgi ja nad loeti karistatuks 1-aastase vabadusekaotusega. Ü. L. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle VNFSV KrK § 162 p.v järgi süüksarvatud tegudes. E. J. rehabiliteerimistaotlust ei ole esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokurör M. PÜSSI arvamuse, milles toetati avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Ü. L. ja E. J. süüdimõistmisel neile VNFSV KrK § 162 p.v järgi süüksarvatud teod seondusid enda varjamisega nõukogude võimu eest riikliku omavoli ohvritena, mis oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Varjamise ajal toimepandud vargused olid põhjustatud ebaharilikest elutingimustest metsas, kus tunti puudust riietusesemete, toidu ja tarbeesemete järele. Vargused pandi toime salaja, kusjuures tsiviilelanike vastu relva ei kasutatud. Pärast Ü. L. ja E. J. arreteerimist varastatud esemed tagastati kannatanutele. Eesti Vabariigi
6. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta " § 2 p.2 alusel on Ü. L-le ja E. J-le VNFSV KrK § 593 järgi süüksarvatud teod loetud rehabiliteerituks. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 65 lg.3, ja 779, KrPK§-st 5 lg.1 p.2, samuti Eesti Vabariigi
7. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-st 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
8. Tühistada Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
9. veebruari 1991.a. määrus Ü. L. ja E. J. süüdistuses VNFSV KrK § 162 p.v järgi ning lõpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Rehabiliteerida Ü. L. ja E. J. neile VNFSV KrK § 162 p.v järgi süüksarvatud tegudes ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.
10. Ü. L. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
11. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Jüri Rätsep