III-1/3-11/94

III-1/3-11 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus,

1. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja H. R. süüdistuses VNFSV KrK § 1937 g ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
2. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüdimôistetu H. R. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Sôjaväeosa 02912 sôjatribunali
3. oktoobri 1951.a. otsuses. Kohtuistungist vôttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Sôjaväeosa 02912 sôjatribunali
4. oktoobri 1951.a. otsusega môisteti H. R. süüdi ja karistati VNFSV KrK § 1937 g järgi vabadusekaotusega 10 aastat ning NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
5. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi vabadusekaotusega 17 aastat ühes ôiguste kaotusega 3 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Lôplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest môisteti H. R-le 17 aastat vabadusekaotust paranduslike tööde laagris ühes ôiguste kaotusega 3 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuse järgi H. R. tunnistati süüdi selles, et ta deserteerus
6. juunil 1950.a. Nôukogude Armeest ja varjas ennast oma vanemate kodus X rajoonis.
7. veebruari 1951.a. öösel tungis ta koos A. T-ga, kes samuti varjas end nôukogude vôimu eest, akna purustamise teel X kolhoosi kolhoosniku V. N. elamusse. Relva ähvardusel nôuti raha ning rööviti riiet, kaks paari saapaid, hôbedase kella, poolkasuka jm. H. R. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabili-teerimist talle süüksarvatud tegudes ning väidab, et V. N-lt vôeti ära ema onutütre mehe vara, kes hoidus kôrvale küüditamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokurör M. PÜSSI arvamuse, milles ei toetatud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et riisutud vara kuulus V. N-le H. R. sai riisutust endale poolkasuka. Riietuseseme kuulumist V. N. kinnitab selle kannatanule ômmelnud A. S, kes äratundmiseks esitamisel kasuka ära tundis. H. R. süüdimôistmisel talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
8. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüksarvatud tegu oli suunatud tsiviilelanike vastu. Sellel ei ole seost Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetava vôitlusega ega vastanud ilmselt nende eesmärkidele. Eesti Vabariigi
9. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 p.1 alusel on H. R. VNFSV KrK § 1937 g järgi süüksarvatud teod loetud rehabiliteerituks. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.1, 65 lg.3, ja 779, samuti Eesti Vabariigi
10. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-st 5 lg.2, Riigikohtu kriminaal-kolleegium otsustas:
11. Sôjaväeosa 029i2 sôjatribunali
12. oktoobri 1951.a. otsus H. R. süüdimôistmises NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
13. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg. 2 järgi jätta muutmata.
14. H. R. avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jôustub
15. märtsil 1994.a. ja edasi-kaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Jüri Rätsep