III-1/3-15/94

III-1/3-15 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus,

1. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja E. K. süüdistuses VNFSV KrK §-de 581 a ja 593 järgi ning NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
2. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi süüdimõistetu E. K. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks ENSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 15.märtsi 1951.a. otsuses. Kohtuistungist võtsid osa protsessiosalistena süüdimõistetu E. K. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. ENSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 15.märtsi 1951.a. otsusega mõisteti E. K. süüdi ja karistati VNFSV KrK §-de 581 a ja ja 593 järgi vabadusekaotusega 25 aastat ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega ning NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
3. juuni 1947.a. seadlus "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi vabadusekaotusega 25 aastat ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti E. K.-le 25 aastat vabadusekaotust paranduslike tööde laagris ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Saraatovi garnisoni sõjatribunali
4. jaanuari 1963.a. määrusega vähendati E. K. karistusmäära 15 aastani. Kohtuotsuse järgi tunnistati E. K. süüdi selles, et tema, meelestatuna nõukogude võimu vastu, ühines 1948.a. sügisel relvastatud jõuguga ja koos jõugu teiste liikmetega riisus relvaähvardusel
5. novembril 1948.a. X valla täitevkomiteest 148.596 rubla põllumajandusmaksu raha;
6. juulil 1949a. X lähedal inkassaatoriautost X kaevanduse raha 15.800 rubla, kusjuures tulevahetuses haavati inkassaatoriautos olnud valvurit F. T.;
7. septembril 1949.a. X elektrijaama kontori seifist 43.638 rubla; 15.septembril 1949.a. X X lähedal X teatri "X" autost teatri kassaraha 17.504 rubla. Riisutud raha jagati omavahel. E. K. taotleb oma avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
8. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi süüksarvatud tegudes ning väidab, et need on hõlmatud VNFSV KrK §-de 58' a ja 593 sisuga. Tema teod olid ajendatud vaenust nõukogude võimu vastu: vanemad küüditati, ise oli 1941.a. suvel metsavend, kuulus Omakaitsesse ja mobiliseeriti 1943.a. Saksa sõjaväkke, kusjuures nende tegude toimepanemisel oli eesmärk nõukogude korra õõnestamine majanduslikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu E. K. seletuse, samuti prokurör M.PÜSSI arvamuse, milles ei toetatud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et E. K. töötas kuni 1949.a. juulikuuni X ja asus seejärel ennast varjama. Kohtueelsel uurimisel antud ütluste järgi oli riisumise eesmärk saada endale raha ja ta pidas seejuures silmas isiklikku kasu. Kohtuistungil väitis E. K., et tal oli eesmärk tekitada kahju Nõukogude Liidu majandusele ja nõukogude võimule. Röövitud raha jagamisel sai ta oma ütluste järgi umbes 42.500 rubla. Suurema osa sellest kulutas ta ise, umbes 5.000 rubla andis naisele.
9. juulil 1949.a. toimunud X kaevanduse raha riisumisel inkassaatoriautost haavati tulevahetuses autos saatjana olnud tsiviilisikut F. T. raskesti puusast. Valvuri tulistamist E. K. eitab, kuid ühise kuritegeliku kavatsuse ja ühise koostegutsemise puhul ei välista kuriteost osavõttu see, et üks või teine relvastatud grupi liige kannatanut ei tulistanud. Vara omakasuline hõivamine vägivalla või sellega ähvardamise abil moodustas kuriteokoosseisu nii Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku kui ka nõukogude okupatsioonivõimu poolt kehtestatud kriminaalseaduste järgi. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, ei kahjustatud riisumiste toimepanemisel alati üksnes nõukogude majandust, vaid tekitati otseselt kahju ka tsiviilisikutele. Röövitud summade suurus ületas paljukordselt isiku vajadused elamiseks illegaalsetes oludes, kusjuures riisumisega saadud raha kasutasid grupi liikmed isiklikuks rikastumiseks - osteti sõiduauto, suvila jms. E. K. süüdimõistmisel talle NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
10. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi ja ühiskonnavara riisumises eest" § 2 järgi süüksarvatud teod ei olnud võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu ning ei vastanud ilmselt vabadusvõitluse eesmärkidele. Eesti Vabariigi
11. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 p.1 alusel on E. K.-le VNFSV KrK §-de 581 a ja 593 järgi süüksarvatud teod loetud rehabiliteerituks. Vara riisumine, mis oli toime pandud VNFSV KrK §-des 581 a ja 593 tähendatud asjaoludel, on kvalifitseeritud nende paragrahvide ja
12. juuni 1947.a. seadluse vastavate paragrahvide kogumis. See ei tähenda, et VNFSV KrK §-de 581 a ja 593 sätestus hõlmaks
13. juuni 1947.a. seadluse vastava paragrahvi sisu. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.1, 65 lg.3, ja 779, samuti Eesti Vabariigi
14. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-dest 3 lg.1, ja 5 lg.2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
15. ENSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali
16. märtsi 1951.a. otsus E. K. süüdimõistmises NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
17. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi jätta muutmata.
18. E. K. avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
19. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Jüri Rätsep