III-1/3-25/94

III-1/3-25 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus,

1. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja H. V. süüdistuses VNFSV KrK § 581 a, 588 ja 5811, samuti NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
2. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" §-de 2 ja 4 ning NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
3. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüdimõistetu H. V. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Sõjaväeosa 99378 sõjatribunali
4. veebruari 1952.a. otsuses. Kohtuistungist võtsid osa protsessiosalistena süüdimõistetu H. V. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Sõjaväeosa 99378 sõjatribunali
5. veebruari 1952.a. otsusega mõisteti H. V. süüdi ja karistati VNFSV KrK §-de 5811 a, 588, 5811 järgi vabadusekaotusega 25 aastat ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega; NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
6. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
7. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi vabadusekaotusega 20 aastat ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega; NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
8. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi vabadusekaotusega 25 aastat ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Karistuste liitmisel lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti H. V.-le 25 aastat vabadusekaotust paranduslike tööde laagris ühes poliitiliste õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuse järgi tunnistati H. V. (sünd. X. X X. a) süüdi selles, et ta hoidus 1949.a. märtsikuus kõrvale väljasaatmisest ja liitus 15-aastase alaealisena nõukogudevastase relvastatud bandega. Selle koosseisus osales ta kuni septembri kuuni 1951.a. relvavõitluses nõukogude võimu vastu ning koos F. N.-ga pani toime riigi- ja ühiskonnavara riisumisi, samuti isikliku omandi röövimise. Nii riisus H. V. koos F. N.-ga ajavahemikus 1950.a. kuni 1951.a. sügiseni R. rajooni V. kauplusest, J. universaalkauplusest, kahel korral P. kauplusest ja K. rajooni H. kauplusest mitmesuguseid kaupu 86.887 rubla väärtuses.
9. juulil 1951.a. tungisid H. V. ja F. N. X rajooni T. Tarbijate Kooperatiivi R. kauplusesse. Kaupluse valvur A. R. avaldas pärast talt magamisel relva äravõtmist vastupanu. F. N. lõi A. R. mitu korda püstolipäraga pähe. Ka H. V. lõi F. N. appikutsel A. R. kiviga kahel korral vastu pead. A. R. leiti järgmisel päeval kauplusest surnuna. Rõude kauplusest riisuti mitmesuguseid kaupu 21.521 rubla väärtuses.
10. aprillil 1951.a. riisusid H. V. ja F. N. X rajooni X vallas P. J. talus 2.000 rubla ja kuldsõrmuse. Omski oblasti kohtu
11. mai 1956.a. otsusega vähendati vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
12. aprilli 1954.a. seadlusele H. V. karistust 8 aasta ja 4 kuuni. H. V. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
13. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" §-de 2 ja 4, ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
14. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüks arvatud tegudes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu H. V. seletuse ja prokurör M. PÜSSI arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H. V. hoidus kõrvale 1949.a. märtsiküüditamisest ning varjas ennast nõukogude võimu eest. Varjamise ajal osales ta elu alalhoiuks vajalike elatusvahendite hankimiseks kuuel korral kaupluste riisumises.
15. juulil 1951.a. toimepandud Taebla Tarbijate Kooperatiivi Rõude kaupluse riisumisel tekitasid H. V. ja F. N. kaupluse valvurile A. R.-le raskeid kolba- ja ajuvigastusi, mis põhjustasid kannatanu surma.
16. aprillil 1951.a. osales H. V. X rajooni Kuimetsa vallas P. J. talus toimepandud röövimises. A. R. töötas kaupluse valvurina, mistõttu ta ei olnud isikuks, kes teostas okupatsioonivõimu. Tema kui tsiviilisiku tapmine ei tulenenud hädaseisundist ega seondunud enesekaitsega. Ka P. J. isikliku vara röövimine on kuritegu, mida ei saa õigustada vabadusvõitluses elatisvahendite hankimise vajadusega. Tapmine, samuti vara omakasuline hõivamine vägivallaga või sellega ähvardades moodustas kuriteokoosseisu nii Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku kui ka nõukogude okupatsioonivõimu poolt kehtestatud kriminaalseaduste järgi. Nendel tegudel ei ole seost Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetava võitlusega ega vasta ilmselt vabadusvõitluse eesmärkidele. Eesti Vabariigi
17. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 lg.1 p.1 järgi on H. V.-le VNFSV KrK §-de 581 a, 588 ja 5811 järgi süüksarvatud teod loetud rehabiliteerituks. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.1, 65 lg.3, ja 779, samuti Eesti Vabariigi
18. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-dest 3 lg.1, ja 5 lg.2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
19. Sõjaväeosa 99378 sõjatribunali
20. veebruari 1952.a. otsus H. V. süüdimõistmises NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
21. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi ja ühiskonnavara riisumise eest" §-de 2 ja 4 ning NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi
22. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi jätta muutmata.
23. H. V. avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
24. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Jüri Rätsep