← Eesti

III-1/3-29/94

III-1/3-29 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus,

  1. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistngil läbi kriminaalasja E. S. süüdistuses VNFSV KrK § 581 a, samuti NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  2. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  3. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüdimôistetu E. S. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
  4. novembri 1948.a. otsuses ja EestiVabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
  5. jaanuari 1992.a. määruses. Kohtuistungist vôttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
  6. novembri 1948.a. otsusega môisteti E. S. süüdi ja karistati VNFSV KrK § 581 a, samuti NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  7. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 25 aastat paranduslike tööde laagris ühes ôiguste kaotusega 5 aastaks. Karistusaja alguseks loeti
  8. juuli 1948.a. Kohtuotsuse järgi tunnistati E. S. süüdi selles, et ta 1941.a. hoidus nôukogude vôimu vastu vaenulikult meelestatuna kôrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse, vôttis metsavennana osa 1941.a. Kôpu valla täitevkomitee hôivamisest ja Punaarmee ôhuvaatlusposti ründamisest, kus tapeti kaks punaarmeelast. Saksa okupatsiooni ajal astus ta vabatahtlikult Omakaitse liikmeks, oli sôjaliste objektide relvastatud valves ja osales nôukogude langevarjuritele korraldatud haarangus. E. S. oli K. vallavanema abi ja viis ellu Saksa okupatsioonivôimude korraldusi. Alates 1944.a. veebruarikuust teenis ta Saksa armees. Kartes vastutust Saksa okupatsiooni ajal toimepandud tegude eest, varjas E. S. ennast 1944.a. novembrikuust kuni arreteerimiseni
  9. juulil 1948.a. metsas ja kuulus metsavendade relvastatud bandesse. 1945.a. maikuus vôttis ta osa ennast nôukogude vôimu eest varjanud Ü. V. vabastamisest, keda pärast arreteerimist taheti konvoeerida Viljandisse.
  10. - 1948.a. osales E. S. mitmel korral uusmaasaajate vara relvastatud röövimises ja vôttis 1948.a. juulikuus osa kooperatiivkaupluse riisumisest Viljandi maakonnas X vallas. NSV Liidu Ülemnôukogu Presiidiumi komisjon vähendas
  11. augustil 1956.a. E. S.-le môistetud karistusmäära 12 aastani ilma ôiguste kaotuseta. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium vaatas
  12. jaanuaril 1992.a. läbi kriminaalasja E. S. süüdistuses Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe järelevalveprotesti alusel ja jättis Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
  13. novembri 1948.a. otsuse talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  14. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  15. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta § 2 lg.2 järgi süüksarvatud tegudes muutmata. E. S. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks enda rehabiliteerimist talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  16. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  17. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüksarvatud tegudes. Need teod oli ta sunnitud eeluurimisel ja kohtus omaks vôtma füüsilise surve tôttu, et mitte välja anda oma toitjaid. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud M. PÜSSI arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
  18. novembri 1948.a. otsuses on E. S.-le üldsônaliselt süüks arvatud osalemist taludest salaja toimepandud toiduainete, sea- ja lambavargused ning kooperatiivkaupluse riisumine. See rajaneb ainuüksi E. S. täpsustamata ütlustel, mis täielikult ei riimu eeluurimisel pealiskaudselt ülekuulatud kannatanute ja kauplusejuhataja ütlustega. Kriminaalasja arutati kohtus ilma nendeta. E. S. süü vargustes ja riisumises ei ole kriminaalasja materjalidega tôendatud. Ka vastupidisel juhul on tegemist nôukogude vôimu eest varjamisel elu alalhoiuks vajalike elatusvahendite hankimisega. Enda varjamine metsas oli vôitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mis vastas vabadusvôitluse eesmärkidele. Eesti Vabariigi
  19. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 lg.1 p.1 alusel on E. S.-le VNFSV KrK § 581 a järgi süüksarvatud teod loetud rehabiliteerituks. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 65 lg.3, ja 779, KrPK §-st 5 lg.1 p.2, samuti Eesti Vabariigi
  20. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabiliteerimise kohta §-st 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  21. Tühistada Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
  22. novembri 1948.a. otsus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
  23. jaanuari 1992.a. määrus E. S. süüdistuses NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  24. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  25. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi ning lôpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tôttu. Rehabiliteerida E. S. talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  26. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi
  27. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüksarvatud tegudes ühes sellest tulenevate ôiguslike tagajärgedega.
  28. Süüdimôistetu E. S. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Riigikohtu otsus jôustub
  29. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Jüri Rätsep

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.