III-1/3-30 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus, 29. märtsil 1994 avalikul kohtuistungil läbi kriminaala

§-de 19 ja 589 ning 5810 lg.1 järgi süüdimôistetu E. V. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenumi 27. veebruari 1991.a. määruses. Kohtuistungist vôttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali 24.oktoobri 1946.a. otsusega môisteti E. V. süüdi ja karistati

§-de 19 ja 589 ning 5810 lg.1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat paranduslike tööde laagris. Karistusaja alguseks loeti 22. mai 1946.a. Kohtuotsuse järgi tunnistati E. V. süüdi selles, et ta nôukogude vôimu vastu vaenulikult meelestatuna astus 1946.a. märtsis A-A. P. organiseeritud nôukogudevastasesse noorte gruppi. A-A. P. juhtimisel korraldati koosolekuid, kus arutati nôukogude vôimu vastu peetavas vôitluses nôukogudevastaste lendlehtede valmistamist ja levitamist, relvade muretsemist ja diversiooniaktide toimepanemist. E. V. osales grupi liikmete poolt paljundatud lendlehtede levitamises Tallinnas. Näitamaks oma valmisolekut nôukogude vôimu vastu vôitlemiseks vôttis ta osa 8.märtsil 1946 Tallinna vabastamisel langenud punaarmeelaste monumendi ôhkulaskmise katsest, kusjuures sellesisulise kuritegeliku kavatsuse viisid ellu grupi teised liikmed, ôhkides 7.mail 1946 enne Vôidupüha Vôidu väljakule püstitatud monumendi. 1946.a. aprillis osales E. V. ELKNÜ Keskkomitee hoone aknaklaaside purustamises, eesmärgiga näidata, et vihatakse nôukogude vôimu. Sama kohtuotsusega môisteti süüdi ja karistati: A-A. P.

§-de 589 ja 5810 lg.1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 10 aastat paranduslike tööde laagris; A. J.

§-de 589 ja 5810 lg.1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat paranduslike tööde laagris; L. F.

§-de 19 ja 589 ning 5810 lg.1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat paranduslike tööde laagris. A-A. P., A. J. ja L. F. karistusaja alguseks loeti

1. mai
2. Sama nôukogudevastase grupi liige J. K. môisteti Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
3. novembri 1946.a. otsusega süüdi ja karistati

§-de 19 ja 589 ning 5810 lg.1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 6 aastat paranduslike tööde laagris. Karistusaja alguseks loeti

1. juuli 1946.a. NSV Liidu Ülemkohtu sôjakolleegiumi
2. veebruari 1947.a. määrusega jäeti Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
3. oktoobri 1946.a. otsus muutmata. Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenumi
4. veebruari 1991.a. määrusega muudeti Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
5. oktoobri 1946.a. ja
6. novembri 1946.a. otsused ning NSV Liidu Ülemkohtu sôjakolleegiumi
7. veebruari 1947.a. määrus E. V., samuti A-A. P., A. J., L. F. ja J. K. süüdimôistmises ning nende poolt toime pandud teod kvalifitseeriti

§-de 74 lg.2, ja 182 lg.1 järgi, lugedes igaühele karistuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat vabadusekaotust. E. V. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabili- teerimist talle

§-de 74 lg.2 järgi süüksarvatud tegudes. A-A. P., A. J., L. F. ja J. K. ei ole Riigikohtule avaldust kohtuvea parandamiseks esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. P. arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. V. kuulus alates 1946.a. märtsikuust nôukogudevastasesse Tallinna noorte rühmitusse. Ta osales koos A-A. P., A. J., L. F. ja J. K.-ga

1. märtsil 1946.a. Tallinna vallutamisel langenud punaarmeelaste monumendi ôhkimise katses, kusjuures A-A. P. ja A. J. ôhkisid
2. mail 1946.a. Vôidu väljakule püstitatud monumendi. Õhkimiseks vajaliku lôhkeaine muretses J. K., kes hoidis vastupanugrupi relvi ja laskemoona. E. V. ja L. F. osalesid koos grupi teiste liikmetega 1946.a. aprillis ELKNÜ Keskkomitee hoone aknaklaaside purustamises. Need teod kvalifitseeriti Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali
3. oktoobri 1946.a. ja
4. novembri 1946.a. otsuses ning NSV Liidu Ülemkohtu sôjakolleegiumi
5. veebruari 1947.a. määruses

§-de 589 ja 5810 lg.1 järgi, mis on Eesti Vabariigi

1. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabilitee-rimise kohta" § 2 lg.1 p.1 alusel loetud rehabiliteerituks. Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenumi
2. veebruari 1991.a. määrusega kvalifitseeriti E. V.le, samuti A-A. P.-le, A. J.-le, L. F.-le ja J. K. -le süüksarvatud teod ümber

§-de 74 lg.2, ja 182 lg.1 järgi.

§-s 182 lg.1 sätestatud teod on loetud seadusjärgselt rehabiliteerituks. Ümberkvalifitseerimisel ei arvestatud asjaolu, et mälestusmärgi ôhkimise katsel ja selle ôhkimisel oli eesmärk näidata oma valmisolekut vôidelda nôukogude vôimu vastu, ELKNÜ Keskkomitee aknaklaaside purustamisel aga nôukogude vôimu vihkamist. Need teod sarnanevad üksnes väliselt kuritahtlikule huligaansusele, kuid nende toimepanijate tahtluse sisu, suunitlus, tegevuse motiiv ja eesmärgid ei ole ühitatavad huligaansuse koosseisu tunnustega. Huligaansusele iseloomulik lugupidamatuse väljendus ühiskonna suhtes oli subjektiivselt küljelt lugupidamatuse avaldus üksnes nôukogude vôimu vastu ega riivanud Eesti ühiskonda. E. V., A-A. P., A. J., L. F. ja J. K. tegevus oli vôitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu ning vastasid ilmselt nendele eesmärkidele. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 65 lg.3, ja 779, KrPK §-st 5 lg.1 p.2, samuti Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-st 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenumi 27. veebruari 1991.a. määrus E. V., A-A. P., A. J., L. F. ja J. K. süüdistuses

§ 74lg.2 järgi ning lôpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tôttu.

Rehabiliteerida E. V., A-A. P., A. J., L. F. ja J. K. neile

§ 74lg.2 järgi süüksarvatud tegudes ühes sellest tulenevate ôiguslike tagajärgedega.

1. Süüdimôistetu E. V. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Riigikohtu otsus jôustub
2. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Jüri Rätsep