III-1/3-31/94

III-1/3-31/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Herbert LINDMÄE, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus,

1. aprillil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja i süüdistuses VNFSV KrK §-de 581 b, 58'', 136 lg. 1 ja 182 lg. 1 järgi süudimõistetu E. A. avalduse alusel kohtuvea parandamises
2. Kaardiväe sõjatribunali
3. novembri 1947 a. otsuses ja Leningradi Sõjaväeringkonna sõjatribunali
4. novembri 1947.a. määruses nr. K-
5. Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.
6. Kaardiväearmee sõjatribunali
7. novembri 1947.a. otsusega tunnistati süüdi ja karistati VNFSV KrK §de 581 b, 58'', 136 lg. 1 ja 182 lg. 1 järgi. Karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 25 aastat paranduslike tööde laagris ühes õiguste kaotamisega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Karistusaja alguseks loeti
8. juuli 1947.a. Kohtuotsuse järgi tunnistati E. A. süudi selles, et tema, teenides Punaarmee
9. laskurpolgus, andis ennast
10. juulil 1941.a. Porhovi all sakslastele vangi. Vabanenud Saksa sõjavangide laagrist, astus ta vabatahtlikult Omakaitsesse ja oli raudteesilla valves. 1943.a. juunikuu lõpul laskis ta Virumaal X vallas oma onu P. A. talus vintpüssist maha tundmatu isiku, kes oli ennast varjanud talu küünis. 1944.a hoidus E. A. kõrvale mobilisatsioonist Nõukogude Armeesse ning kartes vastutust Saksa okupatsiooni ajal toimepandud kuritegude eest, varjas relvastatuna ennast nõukogude võimu eest kuni arreteerimiseni
11. juulil 1947.a. Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunali
12. novembri 1947.a. määrusega jäeti
13. Kaardiväearmee sõjatribunali
14. novembri 1947.a. otsus muutmata. E. A. vabanes kinnipidamiskohast
15. juulil 1956.a. Süudimõistetu E. A. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle VNFSV KrK § 136 lg. 1 järgi süüksarvatud teos. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. Püss arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Omakaitse liige E. A. tulistas 1943.a. juunikuus öösel oma onu P. A. talus Virumaal X vallas ennast talu heinaküünis peitnud ja sealt põgenevat tundmatut meest ning tappis ta vintpüssilasuga. Relva haaras E. A. siis, kui kuulis P. A. appihüüdu ja omakaitselasena püüdis põgenajale järele joostes teda kinni pidada. Kuna põgeneja hoiatushüüete peale seisma ei jäänud, tulistas E. A. 80-100 m kauguselt talle järele. Politseijuurdlusel selgitati, et tapetu oli vangilaagrist põgenenud sõjavang. Juurdlus lõpetati. E. A. täitis sõjaolukorras omakaitse liikmelel pandud kohustust kinni pidada kahtlasi isikuid ja kontrollida nende dokumente. Tal oli õigus kasutada isiku kinnipidamiseks vajadusel relva. Omakaitse tegevus oli võitluseks Punaarmee vastu ja kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega. Eesti Vabariigi
16. veebruari 1992.a. seduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdi mõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 lg. 1 p. 1 alusel on E. A.-le VNFSV KrK §-de 581 b, 58'' ja 182 lg. 1 järgi süüksarvatud teod loetud rehabiliteerituks. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3, 65 lg. 3 ja 779, KrPK §-st 5 lg. 1 p. 2, samuti Eesti Vabariigi
17. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuvaliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-st 5 lg. 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
18. Tühistada
19. Kaardiväearmee sõjatribunali
20. novembri 1947.a. otsus ja Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunali
21. novembri 1947.a. määruses nr. K-878 I süüdistuses VNFSV KrK § 136 lg. 1 järgi ning lõpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Rehabiliteerida talle VNFSV KrK § 136 lg. 1 järgi süüsarvatud teos ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.
22. Süüdimõistetu i avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
23. aprillil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Herbert Lindmäe Jüri Rätsep Peeter Vaher