III-1/3-35/94

III-1/3-35/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkollegium koosseisus Jüri ILVEST, Eerik KERGANDBERG ja Herbert LINDMÄE vaatas Tartus,

1. aprillil 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja I. R. süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1 ja 4 järgi süüdimôistetu I. R. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Harju Maakohtu
2. märtsi 1991.a. otsuses ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
3. mai 1991.a. määruses. Kohtuistungist vôttis osa protsessiosalisena riigiprokuröri asetäitja Jaan NAABER. Harju Maakohtu 12.märtsi 1991.a. otsusega môisteti I. R. süüdi ja karistati ENSV KrK § 141 lg. 2 p. 1 ja 4 järgi vabadusekaotusega 5 aastat range reziimiga parandusliku töö koloonias ühes kogu vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuse järgi tunnistati I. R. süüdi selles, et tema, eelneval kokkuleppel J. L. ja E. P., pani
4. augusti 1990.a. hommikul Harjumaal X kn.-s X külas X talus, kus elasid vanurid L. R. ja M. R., toime röövimise. I. R. teada pidi olema vanuritel kodus raha. J. L. ja E. P. tungisid majja, kus J. L. ähvardas köögis püstolitaolist eset kasutades L. R. ja M. R. elule ja tervisele ohtliku vägivallaga ning nôudis vanuritelt kulda. Samal ajal vôttis E. P. toas kummutisahtlist ära 3.000 rubla, vanaaegse kuldmündi ning 1952.a. ja 1956.a. riigilaenu obligatsioone 82 rubla väärtuses. Röövitu jagasid I. R., J. L. ja E. P. omavahel. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
5. mai 1991.a. määrusega jäeti Harju Maakohtu
6. märtsi 1991.a. otsus I. R. suhtes muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Süüdimôistetu I. R. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks kohtuotsuse muutmist kriminaalseaduse ebaôige kohaldamise tôttu ja karistusmäära vähendamist. I. R.väidete kohaselt ei ole kriminaalasja eeluurimisel ega kohtulikul arutamisel saadud andmeid grupi liikmete eelnevast kokkuleppest vôi tema tahtlusest panna toime röövimine. J. L. käitumine ei saa olla aluseks tema poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokurör J. N. arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et
7. augustil 1990.a. rääkis I. R. J. L.-le ja E. P.-le, et X külas elavad tema naise kaks vanatädi, kellel on kodus raha.
8. augusti 1990.a. hommikul läksid I. R., J. L. ja E. P. I. R.-i juhatusel mööda metsarada L. R. ja M. R. elukohta X talus, eesmärgiga omastada raha. I. R. jäi kuriteo toimepanemise ajal välja. Ta keeldus majja minemast, kuna teda tundsid vanurid. Elamusse tungisid J. L. ja E. P. Köögis ähvardas J. L. püstolitaolist eset kasutades vanureid elule ja tervisele ohtliku vägivallaga ja nôudis, et vanurid heidaksid pôrandale. Nôudes kulda, surus ta püstolitaolise eseme vastu M. R. kaela ja küsis, kas talle elu on armas. E. P. otsis toas läbi kummuti ja vôttis sealt ära 3.000 rubla, kuldmündi ja riigilaenu obligatsioone. Röövitud raha jaotati omavahel. Riigilaenu obligatsioonid väärtusega 82 rubla jäid I. R. Kuriteost osavôtjate ühine kuritegelik kavatsus ja eesmärk oli vara hôivamine, kusjuures I. R. poolt kohtus antud ütluste järgi sai ta aru, et J. L. ja E. P. läksid raha röövima. Tema keeldumine majja sisenemast kinnitab seda, et ta möönis vanurite kodusolekut.Kuna vara hôivamise viisi kohta puudus I. R., J. L. ja E. P. üksikasjalik kokkulepe,pidi I. R. ette nägema, et sôltuvalt vanurite käitumisest vôidakse kuriteo eesmärgi saavutamiseks kasutada nende suhtes ka elule vôi tervisele ohtlikku vägivalda vôi ähvardust sellist vägivalda vahetult kasutada. Seetôttu oli kuriteo ühisel toimepanemisel tegu grupi liikmete konkretiseerimata tahtlusega. Nendel asjaoludel on täideviija nn. ektsess - kuritegeliku kokkuleppe piire ületava raskema kuriteo toimepanemine - välistatud. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1, 65 lg. 3, ja 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
9. Harju Maakohtu
10. märtsi 1991.a. otsus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
11. mai 1991.a. määrus I. R. suhtes jätta muutmata.
12. Süüdimôistetu I. R. avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jôustub
13. aprillil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Herbert Lindmäe