Obsah (5)

§ 107§ 40§ 139§ 110§ 53

III-1/3-36/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM ja Jüri RÄTSEP vaatas avalikul kohtuistungil Tartus, 19. aprillil 1994.a. kohtuvea parand

§-de 107 lg.1 ja 139 lg.2 p.1 järgi süüdimôistetu J. L. kaitsja vandeadvokaat P. JÄRVE avalduse alusel Pärnu Linnakohtu

1. mai 1993.a. otsusele ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
2. juuni 1993.a. määrusele. Protsessiosalisena vôttis kohtuistungist osa Riigiprokuröri asetäitja J. NAABER. J. L. môisteti süüdi ja karistati koos teiste kaaskohtualustega, kes pole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist, Pärnu Linnakohtu
3. mai 1993.a. otsusega

§ 107

lg.1 järgi 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu vabadusekaotusega ja

139 lg.2 p.1 järgi 1 (ühe) aasta vabadusekaotusega. Lôplikuks karistuseks

§ 40alusel môisteti 3 (kolm) aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

J. L. tunnistati

§ 107lg.1 järgi süüdi selles, et tema olles alkoholijoobes 06.

märtsil 1991.a. kella 01.00 ajal Pärnus, Riia mnt. 48 trepikojas ja hoovis omavahelise tüli käigus lôi kirvesilmaga mitu korda pähe P. R., pôhjustades temale tahtlikult üliraske kehavigastuse, mis oli tekitamise momendil eluohtlik. Samuti tunnistati J. L. süüdi

§ 139lg.2 p.1 järgi selles, et tema 29.

märtsil 1992.a. öösel koos H. P. varastas Pärnus, Õhtu pôik tn. 5 ühiselamu lukustamata toast R. R. kuuluva radioola ja kôlari 16.30 kr. väärtuses. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium muutis oma 28. juuni 1993.a. määrusega J. L. môistetud lôplikku karistust.

§ 40alusel loeti kergem karistus raskemaga kaetuks ja J.

L. lôplikuks karistuseks jäi 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. J. L. vôeti vahi alla 16. novembril 1993.a. Kohtukolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes taotles kohtulahendite muutmata jätmist, tuvastas: Pärnu Linnakohus on J. L. süüdimôistmisel

§ 107lg.1 järgi lugenud täielikult tôendatuks tema süü P.

R. üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kannatanu P. R.veenvalt kinnitanud, et kohtualune J. L. lôi teda selja tagant kahel korral kirvega pähe. Kohtumeditsiinilises ekspertiisiaktis nr. 75,

1. juunist 1991.a. sisalduv arvamus, et kannatanul P. R. on paremal kukla-kiiru piirkonnas koljuluu murd, andis kohtule usaldusväärset kinnitust, et kohtualune lôi kannatanule selja tagant kirvesilmaga pähe tahtlikult, pôhjustades üliraske kehavigastuse. Samas konstanteerib kohus, et kohtualuse enda kehavigastus oli tühine ning pole ühtegi tôendit, mis viitaksid kohtualuse tegutsemisele hädakaitsepiiride ületamisel. Süüdimôistetu J. L. on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus asja arutamisel tunnistanud end P. R. kirvega löömises süüdi, kuid on järjekindlalt andnud ütlusi, et ta lôi P. R. enesekaitseks. J. L. ütluste kohaselt ründas teda esimesena kirvega P. R., kelle poolt antud löök tabas teda pähe parema kulmu kohale. Rabelemise käigus ônnestus temal kirves P. R. kätte saada ja enesekaitseks, hirmust ning soovist lahti pääseda lôi korduvalt P. R. kirvega pähe. Objektiivselt on J. L. kohtumeditsiinilise ekspertiisiaktis nr. 21,
2. märtsist 1991.a. sisalduva arvamuse kohaselt sirge kuluga paranev kirurgiliselt töödeldud haav paremal kulmul. Vigastus vôib olla tekitatud terava lôiketera toimel
3. märtsil 1991.a. P. R. poolt J. L. kirvega löömisel. Vigastus kuulub kergete terviserikkega kehavigastuste liiki. Tunnistajate A. L., E. L., A. L., K. U. ütlustega on tôendatud, et J. L.sai nimetatud kehavigastuse
4. märtsil 1991.a. pärast toast väljumist koos P. R. Kohtukolleegium leiab, et Pärnu Linnakohtu poolt on J. L. süüdimôistmisel

§ 107

lg.1 järgi rikutud kriminaalmenetluse üht pôhiprintsiipi - süütuse presumptsiooni. Vastavalt Eesti Vabariigi Pôhiseaduse §-le 22 lg.2 ja kehtiva KrPK §-le 19 lg.2 ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tôendama. Süü tôendamise kohustus on riigil. Kôik kriminaalmenetluses kôrvaldamata kahtlused kohtualuse süüdi olekus tôlgendatakse tema kasuks. Kohtuotsuses sisalduv järeldus, et kriminaalasjas pole ühtegi tôendit, et kohtualune tegutses hädakaitse piiride ületamisel on ekslik, sest kohus on jätnud analüüsimata ja hindamata kohtualuse J. L. enda ja tunnistajate ütlused, samuti eksperdi arvamuse J. L. esineva vigastuse kohta. Kriminaalasjas ei leidu ühtki otsest tôendit, samuti kaudseid tôendeid, mis kogumis hinnates, lükkaksid ümber J. L. ütlused, et ta tekitas P. R. ülirasked kehavigastused hädakaitse seisundis. Kuna kriminaalasja arutamisel ei ole suudetud kôrvaldada kahtlusi kohtualuse süüs üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, siis tôlgendades kahtlusi J. L. kasuks tuleb tema poolt toimepandud kuritegu 06. märtsil 1991.a. ümber kvalifitseerida

§-lt 107 lg. 1 - üliraske kehavigastuse tekitamisena hädakaitse piiride ületamisel, s.o.

§ 110järgi.

J. L. süüdi môistmisel

§ 110järgi tuleb kohaldada Kr

PK § 5 lg. 2 sätteid, sest nimetatud kuriteo eest kriminaalvastutusele vôtmise aegumise tähtaeg on üks aasta. Kuritegu pandi toime 06. märtsil 1991.a., J. L. süüdimôistmine toimus aga 31. mail 1993.a.

§ 53lg.

2 ettenähtud aegumise katkemine ei ole J. L. suhtes kohaldatav, sest teise kuriteo pani ta toime 26. märtsil 1992.a., s.o. pärast ühe aasta möödumist eelmisest kuriteost. Kuna J. L. kriminaalvastutusele vôtmine on aegunud, siis kuulub ta

§ 110järgi süüdimôistmisel karistusest vabastamisele.

Süüdimôistetu J. L. süü temale inkrimineeritud salajase varguse toimepanemises

§ 139lg.

2 p. 1 järgi on tôendatud ja selles osas kohtulahendid muutmisele ei kuulu. Arvestades aga kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdimôistetu isiksust tuleb J. L. môista karistuseks lühiajaline vabadusekaotus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.3; 64 p.3 ja 4; 65 lg.3 ja KrPK § 5 lg.2, kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Pärnu Linnakohtu 31. mai 1993.a. otsus ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 28. juuni 1993.a. määrus J. L. süüdimôistmise osas. 2. Süüdi môista J. L.

§ 110

järgi ja karistada teda arestiga 2 (kaks) kuud, vabastades ta karistuse kandmisest. 3. Muuta J. L. môistetud karistus

§ 139

lg.2 p.1 järgi ja lugeda ta karistatuks vabadusekaotusega 6 (kuus) kuud poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. november 1993.a.
2. Süüdimôistetu J. L. kaitsja avaldus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jôustub
3. aprillil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud: J. Ilvest L. Kalm J. Rätsep