← Eesti

III-1/3-41/94

III-1/3-41/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkollegium kooseisus Eerik KERGANDBERG, Herbert LINDMÄE ja Peeter VAHER vaatas Tartus,

  1. mail 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja L. E. süüdistusese VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  2. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigija ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi süüdimóistetu L. E. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sójatribunali
  3. septembri 1951.a. otsuses,
  4. Sójalaevastiku sójatribunali
  5. juuni 1955.a. määruses ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi
  6. oktoobri 1991.a. määruses Kohtuistngist vóttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuu-ri prokurör Marge PÜSS. Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sójatribunali
  7. septembri 1951.a. otsusega móisteti L. E. süüdi ja karistati VNFSV KrK §-de 581 a ja 5811, samuti VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  8. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 25 aastat paranduslike tööde laagris ühes óiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Karistusaja alguseks loeti
  9. september 1950.a L. E. tunnistati süüdi selles, et tema, meelestatuna nóukogudevaenulikult, asus ennast alates
  10. augustist 1950.a. varjama nóukogude vóimu eest koos oma mehe E. A. L. E. ja E. A. olid sidemed F. N. metsavendade grupiga. Metsavendade ülesandel püüdis L. E.
  11. septembril 1950.a. nende tarbeks hóivata X autobaasi nr. 2 takso "Pobeda". Selleks tulistas ta teel X, istudes sóiduki tagaistmel, püstolist taksojuhi E. V. suunas, ütles, et ta on bandiit ja tal on ülesanne hóivata auto, nóudis juhilt dokumente ja raha ning tegi juhile ettepaneku liituda metsavendadega. Taksojuht E. V. haaras juhi kohale istunud L. E. käest ja pööras relva kórvale. Rüselemisel tekkinud lasust sai L. E. vasakust käest haavata. E. V. vóttis L. E. relva ja toimetas ta X Riikliku Julgeoleku osakonda.
  12. Sójalaevastiku sójatribunali
  13. juuni 1955.a. määrusega Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sójatribunali
  14. septembri 1951.a. otsus muudeti: VNFSV KrK § 5811 järgi menetlus lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tóttu; VNFSV KrK § 581 a osas kvalifitseeriti süüdistus VNFSV KrK §-de 17 ja 581 a järgi koos karistusmäära vähendamisega; süüdistuse osas VNFSV KrK §-de 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  15. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi vähendati karistusmäära. Karistuste liitmisel loeti kuritegude kogumi eest lóplikuks karistuseks, kohaldades NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  16. märtsi 1953.a. amnestiaseadust, 10 aastat vabadusekaotust paranduslike tööde laagris ühes óiguste kaotusega 5 aastaks. Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidiumi
  17. oktoobri 1991.a. määrusega tühistati kohtulahendid L. E. süüdistuses VNFSV KrK §-de 17 ja 581 järgi ja menetlus lópetati kuriteokoosseisu puudumise tóttu. Muus osas jäeti kohtulahendid muutmata. L. E. vabanes paranduslike tööde laagrist
  18. juulil 1959.a. Süüdimóistetu L. E. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  19. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi süüks arvatud tegudes. Riigikohtu kriminaalkollegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokurör M. PÜSSI arvamuse, milles toetas avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: kriminaalasja materjalidest nähtub, et L. E., varjates ennast nóukogude okupatsioonivóimude eest, tegi metsavendade ülesandel
  20. septembril 1950.a. katset hóivata nende jaoks takso "Pobeda". Seega seondus sóiduki hóivamise katse nóukogude vóimu vastu peetava vabadusvóitlusega. Sóiduki hóivamise katsel püstolist tulistades L. E. taksojuhile E. V. kehavigastusi ei tekitanud. Seetóttu ei ole L. E. toime pannud Eesti Vabariigi
  21. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimóistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-s 3 lg. 1 sätestatud kuritegu, mis võiks välistada tema rehabiliteerimise. L. E. varjamine ja sóiduauto hóivamise katse oli vóitluseks nóukogude okupatsioonivóimude omavoli ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 64 p.1, 65 lg.3, ja 779, KrPK §-st 5 lg.1 p.2, samuti Eesti Vabariigi
  22. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimóistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkollegium otsustas:
  23. Tühistada Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sójatribunali
  24. septembri 1951.a. otsus,
  25. Sójalaevastiku sójatribunali
  26. juuni 1955.a. määrus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi
  27. oktoobri 1991.a. määrus L. E. süüdisuses VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  28. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi ning lópetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tóttu. Rehabiliteerida L. E. talle VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi
  29. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi süüks arvatud tegudes ühes sellest tulenevate óiguslike tagajärgedega.
  30. Süüdimóistetu L. E. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
  31. mail
  32. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. RIIGIKOHTUNIKUD: EERIK KERGANDBERG HERBERT LINDMÄE PEETER VAHER

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.