III-1/3-46/94

III-1/3-46/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Herbert LINDMÄE, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus,

1. mail 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja K. K. süüdistuses KrK §-de 139 lg.2 p.1; 139 lg.2 p.1,2,3; 197 lg.2 p.1,2 järgi süüdimõistetu K. K. avalduse alusel Kohtuvea parandamiseks Harju Maakohtu
2. septembri 1992.a. määruses. Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Pärnu Linnakohtu
3. novembri 1990.a. otsusega mõisteti K. K. süüdi ja karistati ENSV KrK § 88 lg.4 p.2 järgi 5-aastase vabadusekaotusega ühes kogu vara konfiskeerimisega; ENSV KrK § 139 lg.4 järgi 5-aastase vabadusekaotusega ühes kogu vara konfiskeerimisega; ENSV KrK § 197 lg.2 p.1,2 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 8 aastat vabadusekaotust erireziimiga parandusliku töö koloonias ühes kogu vara konfiskeerimisega. Karistuse kandmise aja algust loeti alates
4. augustist 1990.a. Kohtuotsuse järgi tunnistati K. K. süüdi selles, et ta koos M. L. ja K. P-ga eelneval kokkuleppel pani toime ajavahemikus
5. maist kuni
6. septembrini 1989.a. sissemurdmise teel viis riigi vara vargust X, Y ja Z rajooni maakauplustest, ning üheksa isikliku vara salajast vargust sissetungimisega eluruumi. Peale selle ärandas ta koos M. L. ja K. P-ga 1989.a. suvel K, L, M ja N rajoonis neli mootorsõidukit. Samuti pani K. K. üksinda toime rea isikliku ja riigi vara salajasi vargusi. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
7. jaanuari 1991.a. määrusega jäeti K. K. osas Pärnu Linnakohtu
8. novembri 1990.a. otsus muutmata. Harju Maakohtu
9. septembri 1992.a. määrusega kvalifitseeriti K. K. süüdistus ENSV KrK § 88 lg.4 p.2 järgi ümber KrK § 139 lg.2 p.1 järgi ning süüdistus ENSV KrK § 139 lg.4 järgi ümber KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi. Kuritegude ümberkvalifitseerimisel K. K. karistust ei vähendatud. Süüdimõistetu K. K. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks ärakandmata karistusaja vähendamist, mis on jäetud tegemata kuritegude ümberkvalifitseerimisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokurör M. PÜSSi arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Süüdimõistetu K. K. süüdistuste ümberkvalifitseerimisel Harju Maakohtu
10. septembri 1992.a. määruses KrK §-de 139 lg.2 p.1, ja 139 lg.2 p.1,2,3 järgi jäeti tema karistus muutmata. Karistuste liitmisel loeti lõplikuks karistuseks Pärnu Linnakohtu
11. novembri 1990.a. otsusega talle mõistetud 8 aastat vabadusekaotust erireziimiga parandusliku töö koloonias. Süüdistuste ümberkvalifitiseerimisel ei arvestatud asjaolu, et vastavalt KrK §-le 43 lg.3 ei tohi sel puhul karisuse suurus ületada KrK § 139 lg.2 sätestatud karistuse ülemäära, milleks on kuus aastat vabadusekaotust. Kuna K. K.on varem kandud vabadusekaotust, tuleb tal vastavalt KrK §-le 23 lg.7 kanda karistust kinnises vanglas. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 64 p.3, 65 lg.3, ja 779, samuti KrK §-dest 23 lg.7, 43 lg.3 ja Eesti Vabariigi
12. mai 1992.a. seaduse "Eesti NSV Kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" §-st 8 lg.2, Riigikohtu kriminalkolleegium otsustas:
13. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu
14. septembri 1992.a. määrus K. K. süüdistuses KrK §-de 139 lg.2 p.1; 139 lg.2 p.1,2,3, ja 197 lg.2 p.1,2 järgi lõpliku karistuse osas ning lugeda karistuste liitmisel lõplikuks karistuseks seoses kuritegude ümberkvalifitseerimisega