III-1/3-51/94

III-1/3-51/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Herbert LINDMÄE, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus,

1. juunil 1994.a. avalikul kohtuistngil läbi kriminaalasja H. K. süüdistuses VNFSV KrK § 107 järgi süüdimõistetu poja J. K. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
2. mai 1947.a. otsuses ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
3. juuni 1947.a. määruses. Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokukrör Marge PÜSS. Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
4. mai 1947.a. otsusega mõisteti H. K. süüdi ja karistati VNFSV KrK § 107 järgi vabadusekaotusega kuus aastat ühes talle kuuluva vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuse järgi tunnistati H. K. süüdi selles, et tema spekuleeris sahariiniga ja maitseainetega. Ostnud kokku 1,250 kg sahariini hinnaga 12.000 rubla kilogramm, pakkis selle ühegrammilistesse pakenditesse ja müüs kasusaamise sihil edasi 13 - 13.50 rubla pakk. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukollegiumi
5. juuni 1947.a. määrusega jäeti Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
6. mai 1947.a. otsus muutmata. H. K. suri
7. detsembril 1987.a. Süüdimõistetu poeg J. K. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
8. mai 1947.a. otsuse ja ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
9. juuni 1947.a. määruse tühistamist, mille järgi on konfiskeeritud kogu H. K. vara, sealhulgas J. K. teadaolevalt elamu Tallinnas, Kullerkupu tn.
10. Elamu konfiskeerimise kohta on ta teinud märkme ka Tallinna Linnavarade Ametile esitatud avalduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokurör M. PÜSSi arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
11. mai 1947.a. otsusest ja ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
12. juuni 1947.a. määrusest nähtub, et H. K. süü sahariiniga spekuleerimisel on tõendatud tema enda ütlustega, samuti kriminaalasja muude materjalidega. Rahvusvahelise õiguse järgi võib okupeeriv riik kehtestada okupeeritud territooriumil õigusakte, mis näevad ette kriminaalvastutuse okupatsioonivõimude poolt keelatud tegude eest. Eesti Vabariigi seadusega ei ole tühistatud nõukogude okupatsiooni ajal VNFSV KrK §-s 107 sätestatud spekulatsioonikoosseisu ning ette nähtud selle järgi kvalifitseeritud teo toimepannud isiku rehabiliteerimist. Kui isiku on mõistnud süüdi okupeeriva riigi kompetentne kohtuorgan ning kriminaalasja läbivaatamisel ja kohtuotsuse tegemisel on järgitud kehtestatud protsessikorda, puudub seaduslik alus okupatsiooniaegse kriminaalasja lõpetamiseks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
13. mai 1947.a. otsusega mõisteti H. K. lisakaristuseks talle kuuluva vara konfiskeerimine. Kohtuotsusest ei nähtu, milline vara konfiskeeritakse. Kuna kohus ei saanud konfiskeerida natsionaliseeritud vara, ei hõlma lisakaristus sel puhul natsionaliseerimise aktiga natsionaliseeritud maja Tallinnas, Kullerkupu tn. 3 kinnistu nr. 779 Juhindudes AKK §-dest 63 p.1, 65 lg.3, ja 779 , Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
14. Tallinna Keskrajooni II jaoskonna Rahvakohtu
15. mai 1947.a. otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
16. juuni 1947.a. määrus H. K. süüdistuses VNFSV KrK § 107 järgi jätta muutmata.
17. J. K. avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Riigikohu otsus jõustub
18. juunil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Herber Lindmäe Jüri Pätsep Peeter Vaher