III-1/3-59 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Lea KALM, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus 14. juunil 1994 avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja L. H

§ 593ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4.

juuni 1947.a. seadluste "Isikliku omandikaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 ja "Kriminaalvastutusest riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2,4 järgi, L. K. (H.)

§ 5913ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4.

juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutusest riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 5 järgi ja H. K. (T.)

§ 5913ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4.

juuni 1947.a. seadluste "Kriminaalvastutusest riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 5 ja "Kodanike isikliku omandi kai- tse tugevdamise kohta § 3 järgi nende avalduste alusel kohtuvigade parandamiseks ENSV Ülemkohtu 27.-

1. augusti 1951.a. otsuses. Kohtuistungist võtsid protsessiosalistena osa L. H., L. K. (H.), H. K.(T.) ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. ENSV Ülemkohtu 27.-
2. augusti 1951.a. otsusega mõisteti L. H. süüdi ja karistati VNFSV KrK §593 järgi NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
3. mai 1947.a. seadluse "Surmanuhtluse kaotamise kohta" rakendamisega vabadusekaotusega 25 aastaks ühes õiguste kaotusega 5 aastaks.NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi vabadusekaotusega 18 aastaks koos kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste kaotusega 5 aastaks, sama seadluse § 4 järgi vabadusekaotusega 20 aastkas koos kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste kaotusega 5 aastaks ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
5. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi vabadusekaotusega 20 aastaks koos kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste kaotusega 5 aastaks. Lõplikuks karistuseks loeti L. H. 25 aastat vabadusekaotust ühes kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste kaotusega 5 aastaks. Kohus on lugenud tuvastatuks, et L. H. organiseeris 1949.a kevadel relvastatud bande röövimiste toimepanemiseks ja ajavahemikul 1949 - 1950.a. juunikuuni pani toime enam kui 15 röövimisena kvalifitseeritavat kuritegu. Süüdimõistetu on end süüdi tunnistanud neist vaid kahes kuriteos, kuid kohtuotsuses on sisukohaselt osundatud kannatanute ja tunnistajate eeluurmisel ning kohtuistungil protkollitud ütlustele, mis viitavad kuritegudest osavõtu märgatavalt ulatuslikumale astmele. Koos L. H. oli samas asjas kohtu all veel 13 isikut. L. H. (nüüd K.) on süüdi tunnistatud selles et ta, olles teadlik oma venna L. H. poolt organiseeritud relvastatud bande kuritegudest, nagu Tsoorus asuva kaupluse röövimisest, ei teatanud sellest vastavatele võimuorganitele - pani kohtuotsuse järelduste kohaselt toime kuriteo VNFSV krK § 5913 ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
6. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 5 järgi. Analoogiline süüdistus on esitatud H. T. (nüüd K.) Kummalegi neist mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat vabadusekaotust. Kirovi oblastikohtu
7. veebruari 1969.a.- määrusega on L. H. karistusmäär alandatud 15 a. vabadusekaotusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära avaldajad, kes taotlesid eneste rehabiliteerimist ja pokuröri, kes luges põhjendatuks L. K. (H.) ja H. K. (T.) avaldused, leidis: L. H. on sooritanud tsiviiliskute vastu suunatud vägivallaga seotud varavastaseid kuritegusid Eesti kodanikkonnale raskest 1949.a. kevadest alates (pärast suurküüditamist) kuni 1950.a. suveni. Mitmel juhul esines ta küll end KGB-, miilitsa- või maksuametnikuna esitledes, kuid tol ajal ega ka asja taasläbivaatamisel ei ole ta seostanud oma tegevust kättemaksuga Eesti rahvale tekitatud ülekohtu eest ega võitlusega Eesti Vabariigi isesesvuse eest. Õiguslik alus L. H. rahabiliteerimiseks puudub. Küll on aga vaidlustatud kohtuotsuses ilma tõendusliku aluse ning sisulise põhjenduseta tuletatud L. K. (H.) ja H. K. (T.) puutumus L. H. osavõtul sooritatud kuritegudega. Nende käitumises puudub kuriteokooseis muuhulgas ka põhiseaduse § 22 3.lõike mõttest tulenevalt. Juhindudes AKKS § 63 p.3, 64 p.3, 65 lg.3, 77 lg.9, samuti Eesti Vabariigi
8. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
9. Tühistada ENSV Ülemkohtu 27.-
10. augusti 1951.a. otsus L. K. (H.) ja H. K. (T.) süüdimõistmise ja karistamise osas VNFSV KrK § 5913 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi
11. juuni 1947.a. seadluste järgi ja lõpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. L. K. ja H. K. rehabiliteerida ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.
12. L. H. osas jätta kohtuotsus muutmata.
13. L. K. ja H. K. avaldused kohtuvea parandamiseks rahuldada.
14. L. H. avaldus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
15. juunil 1994.a. ja edasikaebamisel ei kuulu. Riigikohtunikud Lea Kalm Jüri Rätsep Peeter Vaher