III-1/3-78/94

III-1/3-78/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Eerik KERGANDBERG, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus, 18.10.1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja H. N. (sünd. xx.xx.xxxx.a.) süüdistuses KrK § 141 lg.2 p.2 järgi prokuröri avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Tallinna Linnakohtu määruses 03.06.1994.aastast. Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. H.N. oli süüdi tunnistatud Järva Maakohtu 09.03.1994.a. otsusega KrK § 141 lg.2 p.2 järgi ja karistatud 6 aasta ja 2 kuulise vabadusekaotusega noortevanglas. Karistuse kandmise algusajaks loeti 08.10.1993.a. - see on vahi alla võtmise päeva. Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.1994.a. otsusega vähendati karistust 4 aasta ja 1 kuuliseks vabadusekaotuseks. xx.xx.xxxx.a. oli H.N. saanud 18-aastaseks ja Keskvangla, milles H.N. kandis talle mõistetud karistust tegi Tallinna Linnakohtule esildise H.N. suhtes uue vanglaasutuse liigi määramiseks. Tallinna Linnakohtu 03.06.1994.a. määrusega, tuginedes KrK §-le 23, määrati H.N. karistust kandma kinnisesse vanglasse. Riigiprokuröri asetäitja avalduses kohtuvea parandamiseks taotletakse Tallinna Linnakohtu 03.06.1994.a. määruse tühistamist täitemenetluse seadustiku § 163 lg.2 ja ENSV KrPK §-de 336 lg.5 ja 6 ning 337 rikkumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud riigikohtule esitatud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, milles toetatakse avaldust kohtuvea parandamiseks, leidis: Vastavalt KrK §-le 23 lg.4 kannavad alaealised vabadusekaotust noortevanglas. Nimetatud seadusesätte, aga ka KrK § 23 loogika kohaselt on kriteeriumiks vanglaasutusena noortevangla määramisel karistuse kandja aga mitte kuriteo toimepanija vanus. Seega juhtudel, mil kohtuotsuse tegemise päeval on süüdimõistetev isik alaealine, saab talle mõistetav vanglaasutuse liik olla noortevangla. KrK §-ga 23 lg.4 on osalises vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 163 lg.1 sätestatu, mille kohaselt noortevanglas karistuse kandmisel täisealiseks saanud isik jäetakse üldjuhul noortevanglasse ka edasiselt, kuid mitte kauemaks kui 20-aastaseks saamiseni. Selle vastuolu lahendamisel tuleb silmas pidada, et vastavalt Krk §-le 3 lg.1 võib isikut kriminaalvastutusele võtta - kohtuotsusega süüdi tunnistada - ja karistada vaid siis, kui ta on pannud toime kriminaalkoodeksis ettenähtud teo. Kriminaalkoodeksi sama paragrahvi teises lõikes sätestatut - mitte kedagi ei tohi tunnistada süüdi ega karistada kriminaalkorras teisiti kui kohtuotsuse järgi ja vastavalt seadusele - ei tule käsitleda kriminaalõiguse allikate laiendamisena. KrK § 3 kui terviku mõte on selles, et isiku süüditunnistamist ja karistamist saab sätestada vaid kriminaalseadus kriminaalkoodeks. Seega ei ole KrK ja TMS siin käsitletavad võrdset seadusejõudu omavate normatiivsete aktidena, mille vastuolu puhul kehtib hiljem vastuvõetu ja TMS §-s 163 lg.1 sätestatud võimalus - jätta täisealiseks saanud süüdimõistetu noortevanglasse - ei kuulu KrK § 23 neljanda lõikega vastuolu tõttu kohaldamisele. Eeltoodust tuleneb, et alaealine, kes on vabadusekaotuse kandmisel saanud täisealiseks, kuulub ümberpaigutamisele teise vanglaasutusse. Samas ei ole kriminaalseaduses sätestatud, millisesse vanglasutusse tuleb paigutada täisealiseks saanud süüdimõistetu. Põhiosas kuulubki selline vabadusekaotust kandvate isikute ümberpaigutamise küsimus täitemenetluse õiguse reguleerimisalasse ja seetõttu tuleks ümberpaigutamise küsimuse lahendamisel lähtuda TMS §-s 163 lg.2 sätestatust, mille kohaselt noortevanglast viiakse täisealiseks saanud ja süstemaatiliselt vangla reziimi ning sisekorraeeskirju rikkunud alaealised üle poolkinnisesse vanglasse. Kui isegi selliste rikkumiste korral saab seadusandja tahte kohaselt üle viia vaid poolkinnisesse vanglasse, peab mistahes muudel juhtudel olema välistatud vabadusekaotusliku karistuse kandmisel täisealiseks saanud isiku üleviimine kinnisesse vanglasse. Küll aga tuleb noortevanglas täiskasvanuks saanud isik üle viia avavaanglasse ja mitte pookinnisesse vanglasse siis, kui tegemist on isikuga, kellele alaealisena mõisteti esmakordselt vabadusekaotus ettevaatamatuse tõttu toimepandud teise astme kuriteo eest. Kui selline isik viia noortevanglast üle poolkinnisesse vanglasse oleks alaealisus tema suhtes vastutust raskendavaks tingimuseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri seisukohaga selles, et Tallinna Linnakohus on H.N-le uue vabadusekaotusliku karistuse kandmise koha määramisel rikkunud ENSV KrPK §-de 336 lg.5 ja 6 ning 337 sätteid Arvestades eeltoodut ning tuginedes KrK §-le 23 lg.4 ja 7, täitemenetluse seadustiku §-le 163 lg.2 ja AKKS §-dele 39 lg.2 p.1 ja lg.4; 63 p.3; 64 p.2 ja 3; 65 lg.3 ja 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 03.06.1994.a. määrus H.N. saatmiseks vabaduskaotuslikku karistust kandma kinnisesse vanglasse ja määrata H.N. karistust kandma poolkinnisesse vanglasse. 2. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Kohtuotsus jõustub 18.oktoobril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Eerik Kergandberg Jüri Rätsep Peeter Vaher