III-1/3-91/94

III-1/3-91/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseis Jüri ILVEST, Lea KALM ja Jüri RÄTSEP vaatas Tartus 8.novembril 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja U.S. õigeksmõistmises KrK § 164 lg.2 p.2,3,4 järgi ja R.K. süüdimõistmises KrK § 164 lg.1 järgi Riigiprokuröri asetäitja avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli 1994.a. otsuses. Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Tallinna Linnakohtu
2. märtsi 1994.a. otsusega mõisteti U.S. süüdistuses KrK § 164 lg.2 p.2,3,4 järgi õigeks, R.K. mõisteti süüdi KrK § 164 lg.1 järgi ja teda karistati 210 päevamäära suuruse rahatrahviga s.o. 2100 EEK. Kohtulahendi vaidlustas apellatsioonikorras R.K kaitsja, kes palus tühistada kohtuotsus R.K. KrK § 164 lg.1 järgi süüdimõistmise osas ja ta õigeks mõista ning lõpetada kriminaalasi kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja leidis, et kohtuotsusest ei nähtu, millise teo toimepanemise või toime panemata jätmise eest sai R.K. väidetavat altkäemaksu ning et kohus on rajanud oma otsuse oletustele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus 28.aprilli 1994.a. otsuses seisukohale, et Tallinna Linnakohus kvalifitseeris R.K-le eeluurimisel KrK 164 lg.2 p.2,3,4 järgi esitatud süüdistuse ümber KrK § 164 lg.1 järgi seda käsitlemata, miks kuriteod ümber kvalifitseeriti ja mis kaalutlustel luges kohus mitteusaldusväärseiks süüdistuse aluseks olnud tõendeid. Süüdistuse muutmise ja osa tõendite eelistamise motiivide käsitlus Tallinna Linnakohtu otsuses puudub. Asunud seisukohale, et nimetatud kohtulahendid on vastuolus KrPK § 274 nõuetega kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumise tõttu, tühistas Tallinna Ringkonnakohus linnakohtu
3. märtsi 1994.a. otsuse R.K. ja U.S. süüdistusasjas ja saatis kriminaalasja Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu järeldustega ei nõustu Riigiprokuröri asetäitja, kes oma avalduses kohtuvea parandamiseks leiab, et ringkonnakohus, tühistades U.S. osas õigeksmõistva kohtuotsuse ilma, et seda osa oleks protsessuaalselt vaidlustatud, on rikkunud AKKS § 32 sätteid. U.S. ega keegi protsessiosalistest linnakohtu otsust U.S. osas vaidlustanud ei ole, kriminaalasi vaadati ringkonnakohtus läbi kaaskohtualuse R.K. kaitsja apellatsioonkaebuse alusel. Avalduses taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28.märtsi 1994.a. otsuse tühistamist U.S. õigeksmõistva Tallinna Linnakohtu 14.märtsi 1994.a. otsuse tühistamise ning uueks arutamiseks saatmise osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokurör M. PÜSS arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: Vastavalt AKKS § 20 lg.1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires. Samas sättes on viide sellele, et kohus võib väljuda apellatsiooni piirest, kui see on erandlikult sätestatud AKKS-i teiste normidega. AKKS § 33 sätestabki erandi, mil kohus võib väljuda apellatsiooni piirest. Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.aprilli 1994.a. otsuses õigesti mõtestanud AKKS § 33 sisu. Tuvastanud, et Tallinna Linnakohus on oma otsuses oluliste õiguslike järelduste motiivid jätnud avamata, järeldas ringkonnakohus õigesti, et kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg.3 p.7 järgi kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine. Kui apelatsioonikohtu istungi käigus tuvastatakse kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine, toob see v ä l t i m a t u l t kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Protestis toodud väide AKKS § 32 rikkumisest Tallinna Ringkonnakohtu poolt ei ole asjakohane, kuna nimetatud paragrahv ei sätesta kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, vaid uue otsuse tegemist ringkonnakohtu enda poolt. AKKS § 32 kuulub kohaldamisele sama seadustiku § 30 lg.1 p.2 ettenähtud lahendi puhul, käesolevas kriminaalasjas on aga Tallinna Ringkonnakohus teinud lahendi, mis on ette nähtud nimetatud paragrahvi esimese lõike neljandas punktis. Lisaks olulisi järeldusi põhistavate motiivide puudumisele on Tallinna Linnakohtu 14.märtsi 1994.a. otsuses R.K-le karistuse mõistmisel ebaõigesti käsitletud karistuse mõistmise üldaluseid. KrK § 43 lg.2 mõttest tulenevalt kuulub rahatrahv nende karistusliikide hulka, mis on vaid iseseisvalt täideviidavad ja millega ei ole võimalik katta juba kantud vabadusekaotust. Juhindudes AKKS § 63 p.1, 64 p.2 ja 3 65 lg.3 ning 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28.aprilli 1994.a. otsus muutmata.
5. Riigiprokuröri asetäitja avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 8.novembril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Lea Kalm Jüri Rätsep