III-1/3-102/94

III-1/3-102/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Peeter VAHER vaatas Tartus, 13.detsembril 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi süüdimõistetu I. K. avalduse kohtuvea prandamiseks Pärnu Maakohtu 17.märtsi 1993.a. otsuses tema süüdimõistmise kohta KrK §-de 100 ja 1411 lg.1 järgi, samuti Eesti Vabariigi Ülemkohtu 26.aprilli 1993.a. otsuses, millega jäeti Pärnu Maakohtu 17.märtsi 1993.a. otsus I. K. suhtes muutmata. Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Pärnu Maakohtu 17.märtsi 1993.a. otsusega mõisteti I. K. süüdi ja teda karistati KrK §-de 100 ja 1411 lg.1 järgi karistuste liitmisel vastavalt KrK §-le 40 lg.1 kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 6 aastat kinnises vanglas. I. K. tunnistati süüdi selles, et tema lõi joobnud olekus 5.septembril 1992.a. X maakonnas X vallas X külas pärast ühist alkoholitarvitamist tahtliku tapmise eesmärgil kirvesilmaga T. T-le pähe ja õla piirkonda. I. K. tekitas T. T-le koljuluude ja kolju põhimiku murru ning peaaju põrutuse. Seejärel peksis I. K. T. T-d pandlaga sõjaväevõõrihmaga keha ja pea piirkonda. T. T. suri tekitatud vigastuste tõttu haiglas 11.septembril 1992.a. 21.augustil 1992.a. müüs I. K. X O. L-le 800 krooni eest X metskonna mootorsae "Husqvarna - 154", mida ta oli kasutanud metskonna raietöölisena. Seeläbi põhjustas I. K. X metskonnale kahju 1.023 krooni ja 50 senti. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 26.aprilli 1993.a. määrusega jäeti Pärnu Maakohtu 17.märtsi 1993.a. ostus I. K. suhtes muutmata. I. K. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks KrK § 100 järgi kvalifitseeritud tapmise ümberkvalifitseerimist KrK § 103 järgi, väites, et ta oli T. tapnud kohtupsühholoogia-ekspertiisi akti kohaselt tugeva hingelise erutuse seisundis. Ühtaegu taotleb I. K. ärakandmata karistuse vähendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. PÜSS´i arvamuse, milles ta ei toetanud süüdimõistetu I. K. taotlust tema poolt toimepandud tapmine ümber kvalifitseerida KrK § 103 järgi, kuid pidas võimalikuks vähendada ärakandmata karistust, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. K. tuli 5.septembril 1992.a. kella 1 paiku öösel X haiglast oma elukohta X maakonnas X vallas. Kodus leidis ta eest alkoholijoobes abikaasa M. K. ja T. T. Tarvitanud nendega koos alkoholi, lahkus I. K. kodunt, kuid pöördus teelt tagasi. Kui talle kodus ust ei avatud, nägi ta läbi magamistoa akna vaadates oma abieluvoodis abikaasat M. K koos T. T-ga. I. K. võttis kuurist kirve, sisenes elamusse sahvri akna kaudu ning lõi magamistoas T. T. kirvega ja peksis teda. Kannatanu suri talle tekitatud kehavigastuste tagajärjel haiglas. I. K. avalduses kohtuvea parandamiseks esitatud taotlus kvalifitseerida KrK § 100 järgi kvalifitseeritud tapmine ümber KrK § 103 järgi ei ole põhjendatud, kuna KrK §-s 103 sätestatud tapmise puhul on kuriteo subjektiivset külge iseloomustavaks koosseisuliseks tunnuseks kuriteo toimepanemine äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse - füsioloogilise afekti seisundis. Kohtupsühholoogiaeksperdi arvamusest nähtub, et 5.septembril 1992.a. I. K-l ei esinenud T. T-le kallaletungimise ajal füsioloogilise afekti seisundit. I. K. tappis T. T. hingelise erutuse mõjul, mille kutsusid esile kannatanu ja abikaasa M. K. oma ebamoraalse käitumisega. I. K. rasket solvumist ja oma väärikuse sügavat alandamist süvendas masendustunne sellest, et M. K. kuritarvitas alkoholi, käis seksuaalselt läbi teiste meestega ning ei hoolitsenud laste eest. I. K. on varem karistamata. Andes eeluurimisel ja kohtus tõepäraseid ütlusi, kahetses ta siiralt toimepandud tegu. I. K. kaks last - A. K (s.1985.a.) ja I. K (s.1987.a.) on X X vallas tema õe E. K juures, kes on laste hooldaja. Arvestades kuriteo raskust oluliselt vähendavaid kuriteo toimepanemise erandlikke asjolusid ning süüdimõistetu I. K. isikut, samuti seda, et pikaajalise karistuse kandmisel satuvad tema alaealised lapsed ilma isata raskesse olukorda, pidas kriminaalkolleegium otstarbekaks kergendada I. K. karistust ja kohaldada tema suhtes KrK § 39 alusel vabadusekaotust alla KrK § 100 sanktsioonis ettenähtud alammäära. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3 ja 65 lg.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Pärnu Maakohtu 17.märtsi 1993.a. otsus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu 26.aprilli 1993.a. määrus I. K. suhtes tühistada osaliselt ja lugeda teda karistatuks vabadusekaotusega kolm 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud kinnises vanglas. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. 2. Süüdimõistetu I. K. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 13.detsembril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Herbert Lindmäe Peeter Vaher