III-1/3-104/94

III-1/3-104/94 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Eerik KERGANDBERG ja Herbert LINDMÄE vaatas Tartus, 20.detsembril 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja M. K. ja K. S. süüdimõistmises NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse aluste § 15 ja NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 1 järgi, ning M. T. süüdistuses NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 26 järgi M. K. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks sõjaväeosa 48240 sõjatribunali 21.novembri 1959.a. otsuses ja NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi 16.veebruari 1961.a. määruses. Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS. Sõjaväeosa 48240 sõjatribunali 21.novembri 1959.a. otsusega mõisteti M. K. ja K. S. süüdi ja neid karistati NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse aluste § 15 ja NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastustuse kohta riiklike kuritegude eest" § 1 järgi vabadusekaotusega 7 aastat paranduslikus töökoloonias. Samas kohtuotsusega mõisteti M. T. süüdi ja teda karistati NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutse kohta riiklike kuritegude eest" § 26 järgi vabadusekaotusega 2 aastat paranduslikus töökoloonias. Kohtuotsuse järgi tunnistati M. K. ja K. S. süüdi selles, et nad, teenides aega nõukogude väegrupis Saksa DV-s, lugesid väliõppuste ajal leitud nõukogudevastaseid lendlehti, milles kutsuti üles põgenema LääneSaksamaale, ning arutasid omavahel põgenemisvõimalusi. Sellest oli teadlik ka M. T. 30.augustil 1959.a. sai K. S. teada, et tema pataljon sõidab õppustele Magdeburgi polügoonile ning otsustas reeta kodumaa ja põgeneda sealt Lääne-Saksamaale. Oma põgenemiskavatsusest kõneles ta M. T-le. K. S. põgenes väeosast 1.septembril 1959.a. Ta peeti kinni 4.septembril 1959.a. Schwanefeldi rajoonis piiri lähedal. M. K. otsustas reeta kodumaa ja põgeneda Lääne-Saksamaale koos relvaga, et osutada kinnipidamiskatsel vastupanu. Põgenemise ettevalmistamisel hankis M. K. 1959.a. jaanuarikuus lahingulaskmise ajal 6 automaadi lahingupadrunit ja peitis need. Nõukogudevastasest lendlehest jättis ta meelde aadressi, kuhu tuli ilmuda pärast piiri ületamist. Relva pidi ta võtma relvahoidlast. M. K. ootas väeosast põgenemiseks soodsat aega. Lahingupadrunite hankimisest ja peitmisest, samuti põgenemiskavatsusest kõneles ta M. T-le. M. T-l ei olnud kavatsust põgeneda Lääne-Saksamaale. Ta teadis M. K. ja K. S. kavatsusest reeta kodumaa, kuid ei teatanud sellest väeosa juhtkonnale. Pärast K.S. põgenemist keelitas ta M. K. jt. Eesti rahvusest sõdureid vaikima sellest, mida nad juhtunust teadsid. Sõjaväe peaprokuröri järelevalveprotesti alusel vaatas NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium sõjaväeosa 48240 sõjatribunali 21.novembri 1959.a. otsuse M. K. osas läbi ja jättis selle 16.veebruari 1961.a. määrusega muutmata ning prokuröri protesti rahuldamata. K. S. on rehabiliteeritud 29.märtsil 1994.a. ja talle on väljastatud selle kohta rehabiliteerimistunnistus. M. K. ja M. T. areteeriti 11.septembril 1959.a. M. K. vabanes kinnipidamiskohast 11.septembril 1966.a. M. T. kinnipidamiskohast vabanemise aja kohta puuduvad andmed. Süüdimõistetu M. K. taotleb avalduses kohtuvea parandamisesks rehabiliteerimist talle süüksarvatud tegudes. M. T. ei ole rehabiliteerimistaotlust esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M.PÜSSI arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks. tuvastas: M. K. on süüdi mõistetud NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse aluste § 15 ja NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 1 järgi NSV Liidu reetmise ettevalmistamise eest, M. T. aga NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 26 järgi - riiklikust kuriteost mitteteatamise eest. Rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtudes ei olnud NSV Liidul õigust mobiliseerida okupeeritud Eesti Vabariigi kodanikke ja sundida neid teenima oma okupatsioonivägedes Saksa DV-s. Kuna NSV Liit ei olnud Eesti Vabariigi kodanikele kodumaaks, ei saanud M. K. seda ka reeta. Nõukogude okupatsioonivägedest Lääne-Saksamaale põgenemise ettevalmistamine ja sellest mitteteatamine olid Eesti Vabariigi kodanike õiguspärased teod ning vastasid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetud võitluse eesmärkidele. Seetõttu on M. K. ja M. T. mõistetud süüdi alusetult ja nad kuuluvad rehabiliteerimisele. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3; 65 lg.3, ja 779, KrPK § 5 lg.1 p.2, ning Eesti Vabariigi 19.veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-st 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada sõjaväeosa 48240 sõjatribunali 21.novembri 1959.a. otsus ja NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi 16.veebruari 1961.a. määrus M. K. süüdimõistmises NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse aluste § 15 ja NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 1 järgi ning sõjaväeosa 48240 sõjatribunali 21.novembri 1959.a. otsus M. T. süüdimõistmises NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest § 26 järgi ning lõpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Rehabiliteerida M. K. talle NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse aluste § 15 ja NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 1 järgi ning M. T. talle NSV Liidu 25.detsembri 1958.a. seaduse "Kriminaalvastutuse kohta riiklike kuritegude eest" § 26 järgi süüksarvatud tegudes ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. 2. Süüdimõistetu M. K. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub 20.detsembril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri Ilvest Eerik Kergandberg Herbert Lindmäe