III-1/1-5/95

III-1/1-5/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. M. süüdistuses KrK § 100 järgi kaitsja kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri 1994.a. otsuse peale. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. M. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu
3. juuni 1994.a. otsusega KrK § 100 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 ( viis ) aastat KrK § 47 sätete kohaldamisega kolme aastase katseajaga. A. M. tunnistati süüdi selles, et ta tahtlikult tappis oma endise abikaasa An. M.-i, lüües viimasele neli korda kööginoaga rindkeresse. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist A. M.-le mõistetud karistuse osas seoses karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas
4. novembri 1994.a. otsusega Tallinna linnakohtu otsuse A. M.-le mõistetud karistuse osas, mõistes uueks karistuseks 3 ( kolm ) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse mõistmisel kohaldas ringkonnakohus KrK § 39 sätteid, mõistes karistuse alla alamäära. Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. M. kaitsja vandeadvokaat Siiri Scheider, kes taotleb ringkonnakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamist selle liigse ranguse tõttu. Taotletakse karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47 sätete kohaldamisega. Kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus ei kuulu muutmisele ja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuvastas: Kehtiv kriminaalõigus näeb ette asjaolud mida kohus karistuse mõistmisel peab arvestama. Vastavalt KrK §le 36 on nendeks asjaoludeks toimepandud kuriteo raskus ja laad, süüdlase isik ning vastutust kergendavad ja raskendavad asjolud. Kriminaalkoodeks käsitleb kuriteo raskust ja laadi kui esimest ja seejuures iseseisvat faktorit, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Seega seondub mõistetava karistuse raskus toimepandud kuriteo raskusega. A. M. pani toime tahtliku tapmise, s.o. kõige suurema raskusastmega kuriteo. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti lähtunud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest ning leidnud, et tahtliku tapmisega teiselt inimeselt elu võtmise eest ei saa karistust mõista tingimuslikult. Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 alusel on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest karistuse mõistmisel. Kassatsioonkaebuses välja toodud kuriteo toimepanemise tehiolusid, samuti vastutust kergendavad asjaolusid on ringkonnakohus juba arvestanud A. M.-le karistuse mõistmisel alla sanktsioonis ettenähtud alammäära. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg.3, kriminaalkolleegium otsustas:
5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri 1994.a. otsus A. M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 100 järgi muutmata.
7. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuostus jõustub
8. veebruarist 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep