III-1/1-7/95

III-1/1-7/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja Tarmo Tootsi süüdistuses KrK §-de 139 lg 2 p. 2, 140 lg.2 p. 1,2,3 ja 4, 195 lg 2, 197 lg 2 p. 2 ja 3, 207 lg 1 ning 128 järgi süüdimõistetu kassatsioonkaebuse alusel. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tarmo Toots on süüdi tunnistatud Tartu Linnakohtu
2. mai 1994.a. otsusega KrK § 140 lg 2 p. 1,2,3,4 ning karistatud 2 aasta vabadusekaotusega, § 195 lg 2 järgi ning karistatud 3 aasta vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi ning karistatud 1 aasta vabadusekaotusega. Süüdistustes KrK § 139 lg 2 p. 2, § 197 lg 2 p. 2 ja 3 ning § 128 järgi mõistis linnakohus Tarmo Tootsi õigeks. KrK § 40 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ja kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistus osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti 4 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse tähtaja alguseks loeti
3. mai 1993.a. T. Toots tunnistati Tartu Linnakohtu otsusega süüdi kuritahtliku huligaansuse toimepanemises
4. novembril 1991.a. Tartus "Veski" baaris ja eelnevalt samalaadse kuriteo toimepanemises 1991.a. oktoobri lõpus Pille Õuna korteris Tartus, Jalaka 28-
5. Veel tunnistati T. Toots süüdi avalikes vargustes Ina Keeraku ja Virge Kangro korterites Tartus, Anne 79-52 ja Mõisavahe 38-35 ning loata laskekõlbuliku püstolkuulipilduja omandamises ja hoidmises oma elukohas Tartus, Uus 65-
6. T. Toots mõisteti õigeks süütõendite puudumise tõttu Illar Sääritsa auto ärandamises
7. septembril 1991.a. - s.o kuriteos KrK § 197 lg 2 p. 2,3 järgi ja kahe helikasseti varguses
8. novembri 1992.a. "Veski" baarist, s.o. kuriteos KrK § 139 lg 2 p. 2 järgi. Samuti mõisteti T. Toots õigeks süüdistuses KrK § 128 järgi, s.o. ähvarduses tappa Kaido Keerak ja Jaak Kangro ning Ivo Mihkelsilt
9. septembril 1991.a., "Püssirohukeldri" juures kullast keti avalikus varguses. Tartu Linnakohtu
10. mai 1994.a. otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör M. Püss ja apellatsioonkaebuse teiste süüdimõistetute hulgas ka Tarmo Toots. T. Toots oma kaebuses taotles enda õigeksmõistmist kõigis talle süüks pandud kuritegudes nendest osavõtu tõendamatuse tõttu. Ta ei olnud rahul ka karistuste liitmisega KrK § 41 järgi kuna ei arvestatud eelvangistuste aega. Apellatsioonprotestis taotleti tühistada T. Tootsi õigeksmõistmine KrK § 197 lg 2 p. 2 ja 3 ning § 140 lg 2 p. 1 ja 2 järgi, ta süüdi mõista neis kuritegudes ja tühistada lõplik karistus liigse liberaalsuse tõttu. Tartu Ringkonnakohus oma otsusega 1.detsembrist 1994.a. tühistas osaliselt Tartu Linnakohtu
11. mai 1994.a. otsuse T. Tootsi õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 ja p. 1,2 järgi I. Mihkelsi suhtes toime pandud kuriteoepisoodis ja mõistis ta selles süüdi suurendades karistust ja luges ta karistatuks KrK § 140 lg 2 p. 1,2,3 ja 4 järgi 3 aasta vabadusekaotusega. Samuti tühistas ringkonnakohus T. Tootsi süüdimõistmise KrK § 195 lg 2 järgi P. Õuna suhtes toimepandud kuriteoepisoodis, jättis selle süüdistusest välja ning vähendas karistust § 195 lg 2 järgi kahe aasta vabadusekaotuseni. Ringkonnakohus mõistis T. Tootsi KrK süüdi § 172 järgi ja karistas 6 kuu vabadusekaotusega. Muus osas jäeti kohtuotsus T. Tootsi suhtes muutmata, välja arvatud ärakandmisele kuuluv karistusaeg, millest arvati maha eelvangistuses oldud aeg kokku üks aasta ja üheksateist päeva. Lõplikult määras kohus, et T. Tootsil kuulub ärakandmisele kaks aastat, üksteist kuud ja üksteist päeva vabadusekaotust. Apellatsioonkaebus ja - protest rahuldati osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu Tarmo Toots. Ta leiab, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja oluliselt on rikutud kriminaalprotsessi seadust. Ivo Mihkels ei ilmunud Tartu Linnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu istungitele, kuid vaatamata sellele mõistis ringkonnakohus T. Tootsi süüdi I. Mihkelsit puudutavas episoodis. Veel taotleb T. Toots õiglase ja liberaalsema kohtuotsuse tegemist ning palub arvestada, et tal on kodus töötu abikaasa kahe alaealise lapsega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. Püssi seletuse, milles ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. detsembri 1994.a. otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. Kohus on õigesti hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK § 50 mõttele. I. Mihkelsit puudutavas episoodis on kohus täitnud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise tingimused vastavalt KrMK §-dele 247 ja 246 lg 1 p. 2 ning need kohtuistungil avaldanud. Lisaks I. Mihkelsi ütlustele arvestas kohus tunnistaja J. Jessini ütlusi, millised kinnitavad I. Mihkelsi poolt öeldut. Hinnanud neid tõendeid kogumis on ringkonnakohus tulnud õigele järeldusele T. Tootsi süü tõendatuses I. Mihkelsilt kullast keti avalikus varguses. Karistuse mõistmisel T. Tootsile on kohtud arvestanud tema varasemat karistatust, vastutust raskendava asjaoluna kuritegude toimepanemist joobeseisundis, toimepandud kuritegude raskust ja mõistnud karistuse kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mistõttu ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks eelnevate kohtuotsuste tühistamiseks. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
13. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
14. detsembri 1994.a. otsus muutmata.
15. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
16. veebruarist 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher