← Eesti

III-1/1-18/95

Obsah (6)§ 101§ 100§ 141§ 139§ 197§ 40

III-1/1-18/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 28. märtsil 1995. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul

§ 101p. 1,2; § 141 lg 2 p.

1,2,3,4; § 140 lg 2 p. 1,2; 113 ja 180 järgi ning L. K. süüdistuses

§ 100ja 141 lg 2 p.

1,3,4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 2. juuni 1994. a. otsusega tunnistati Mart Ohna süüdi

§ 101

p.1,3 järgi ning karistati 9 (üheksa) aasta ja 6 (kuue) kuulise vabadusekaotusega;

§ 141lg 2 p.

1,2,3,4 järgi ja karistati 7 (seitsme) aastase vabadusekaotusega;

§ 139

lg 1 järgi ja karistati 3 (kolme) kuulise vabadusekaotusega;

§ 197lg 2 p.

1 järgi ja karistati 1 ( ühe) aasta 8 (kaheksa) kuulise vabadusekaotusega.

§ 40

alusel loeti lõplikuks karistuseks 8 (kaheksa) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati L. K. süüdi

§ 100

järgi ja karistati 6 (kuue) aastase vabadusekaotusega;

§ 141lg 2 p.

1,3,4 järgi ja karistati 6 (kuue) aastase vabadusekaotusega.

§ 40

alusel loeti lõplikuks karistuseks 6 (kuus) aastat ja 6 (kuus)kuud vabadusekaotusest kinnises vanglas. Koos kaassüüdimõistetutega võtsid nad osa mitme grupilise esimese astme kuriteo toimepanemist. M. Ohna ja L. K. tungisid neljaliikmelise grupi koosseisus

  1. detsembri
  2. a. õhtul võõra vara salajase varguse eesmärgil akna ja välisukse lahtimurdmise teel X linnas Y tn. 2 asuvasse P. H. elumajja. Kui P. H. mõnekümne minuti pärast koju jõudis ja sissemurdjad avastas, tungis M. Ohna koos gruppi kuulunud P. A. P. H. kallale, nad peksid teda jalgade, rusikate ja ahjuroobiga kehasse ja pähe, mille tagajärjel kannatanu suri. Sama grupi koosseisus kogusid M. Ohna ja L. K. kokku kannatanu P. H. kodust vara, mille eelnenud vägivalla abil röövisid vähemalt 1200.-EEK väärtuses. Ööl vastu
  3. detsembrit
  4. a. tungisid L. K. ja kaassüüdimistetu R. M. X linnas Z tn. 3-28a korteris ühise joomingu ajal tekkinud tüli käigus kallale O. L., peksid teda korduvalt näkku ja kehasse. Kui R. M. asus O. L. tapmise eesmärgil salli ja voodilinaga kägistama, võttis L. K. sellest tegevusest osa ning hoidis kannatanut kinni ka siis, kui R. M. lõi O. L. kahel korral noaga rindkeresse. Saadud üliraskete kehavigastuste tõttu kannatanu suri. M. Ohna võttis osa tapmise varjamisest sel teel, et aitas tapetu lohistada ja peita sama korteri rõdule. Tapmise eel oli ka M. Ohna kohtuotsuse järelduste kohaselt hilisemat ohvrit rusikatega näkku ja kehasse peksnud. Süüdimõistev kohtuotsus hõlmab ka Mart Ohna osavõtul ööl vastu
  5. augustit
  6. a. X linnas Y tänaval toimunud J. H. peksmise ning kannatanu diplomaadikohvri ja võtmete avaliku varguse. Selle kohtuotsuse vaidlustasid apellatsioonprotestiga Riigiprokuratuuri prokurör K. Kolk ning apellatsioonkaebustega süüdimõistetu M. Ohna kaitsja vandeadvokaat H. Seedre, süüdimõistetu L. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Saavo, süüdimõistetu P. A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Laur. Prokurör taotles nelja süüdimõistetu, teiste hulgas M. Ohna ja L. K. karistuste karmistamist arvestades kuritegude raskust ja kõigi osavõtjate tegutsemist alkoholijoobes. Süüdimõistetute kaitsjad taotlesid mõnede õiguslike hinnangute ja osavõtuastmete ümberhindamist vastutuse kergendamise suunas. Kannatanute surmaga lõppenud isikuvastaste rünnete puhul vaidlustasid kaitsjad süüdimõistetute tahtluse sisu või osavõtu aktiivsuse, varavastaste rünnete puhul nende seose kannatanute kallal rakendatud vägivallaga. Tartu Ringkonnakohus jättis oma
  7. jaanuari
  8. a. otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja rahuldas osaliselt apellatsioonprotesti. Tartu Linnakohtu
  9. juuni
  10. a. otsus tühistati M. Ohnale

§ 101p. 1,3 järgi ja L.

K.

§ 100järgi mõistetud karistuse ja lõplike karistuste osas.

Otsustati karistada M. Ohnat

§ 101p. 1,3 järgi 9 (üheksa) aasta ja 6 (kuue) kuulise vabadusekaotusega.

Kuritegude kogumi eest mõisteti M. Ohnale

§ 40alusel lõplikuks karistuseks 10 (kümme) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

L. K. otsustati karistada

§ 100järgi 7 (seitsme) aastase vabadusekaotusega.

Kuritegude kogumi eest mõisteti L. K.

§ 40

alusel lõplikuks karistuseks 7 (seitse) aastat ja 6 (kuus) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebustes vaidlustavad M. Ohna ja L. K. neid süüstavate tõenditeusaldusväärsuse, õiguslike järelduste ja karistuste karmuse. Nad taotlevad kriminaalasja saatmist uueks sisuliseks arutamiseks, kus veelkord kontrollitaks tõendite usaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes ei toetanud kassatsioonkaebustes esitatud taotlusi, leidis: Tartu Linnakohus ja Tartu Ringkonnakohus on tõendite analüüsimisel ja õiguslike hinnangute andmisel õigesti lähtunud KrMK § 50 nõuetest ning rakendanud vastuolude kõrvaldamiseks

M § 242 sätestatud metoodikat. Karistuse mõistmisel on järgitud

§-s 36 esitatud karistuse mõistmise üldsätteid, karistusmäära valikul on arvestatud M. Ohna ja L. K. poolt toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdlaste isikut ning vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. M. Ohna ja L. K. võtsid lühikese perioodi vältel aktiivselt osa mitmest kõrge raskusastmega kuriteost, nende käitumislaad ja suhtumine toimepandusse ei anna alust õiguslike hinnangute ega karistusmäärade ümberhindamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 1995. a. otsus muutmata. 2. Süüdimõistetute M. Ohna ja L. K. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. märtsil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.