III-1/1-30/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. mail 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuis

§ 2083järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja kohtualune H. J. Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995.a. otsusega mõisteti H. J. süüdi ja teda karistati

§ 2083

lg 1 järgi ühe aasta vabadusekaotusega

§ 47rakendamisega tingimisi ühe aasta kuue kuulise katseajaga.

H. J. mõisteti süüdi selles, et ta alates 1994.a. maikuust kuni

1. augustini 1994.a. hoidis ebaseaduslikult X linnas Y tänavas G. K. kuuluvas garaazis maa sisse peidetuna radioaktiivset materjali - isotoopse koostisega uraani koguses 3 kilogrammi. Kohus asus seisukohale, et H. J. poolt nimetatud aine hoidmine oli tegevusena ebaseaduslik, kuna on vastuolus
2. oktoobril 1979.a. allakirjutatud "Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni"
3. artikli nõuetega. Nimetatud konventsiooniga on Eesti Vabariik ühinenud
4. aprillil 1994.a. ja selles sätestatud kitsenduste kohaselt oli H. J. valduses ja hoiul olnud tuumamaterjal rangele hoiureziimile allutatud radioaktiivne materjal. Põlva Maakohtu süüdimõistva otsuse vaidlustas süüdimõistetu H. J. Oma apellatsioonkaebuses ei pea ta end üksikisikuna rahvusvahelise konventsiooni subjektiks, radioaktiivsete materjalide hoidmise eeskirjade puudumise tõttu ei ole tal selge, millise nõude rikkumise tõttu oli tema poolt radioaktiivse materjali hoidmine ebaseaduslik ning millisest radioaktiivsuse astmest alates võib lugeda materjali radioaktiivseks

§2083mõttes.

Väidetult ei teadnud ta hoiule võetud kauba nimetust ega ohtlikkuse astet iseloomustavaid tunnuseid. H. J. taotles Põlva Maakohtu

1. jaanuari 1995.a. otsuse tühistamist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
2. märtsi 1995.a. otsuses on aktsepteeritud apellandi põhiseisukohti. Ringkonnakohus on oma õiguslikes järeldustes välistanud ka probleemi seose "Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirjade" p.1 ja 5 nõuetega , kuna need nõuded kehtivad ettevõtete kohta. Hoitud aine omaduste suhtes on ringkonnakohus rõhutanud, et olemasolevates teraskonteinerites hoituna ei kujutanud see konteineri kõrval seisnule mingit ohtu, sest selle uraani isotoopide kiirgus neeldub juba mõne millimeetri paksuses terases. Lõik hiljem märgib aga kohus konteineri sisu kohta, et uraan on kõrge toksilisusega element, mille keskkonda pääsemine võib põhjustada tõsiseid mürgitusi ja organismi seesmist kiiritamist. Oma hinnangute kokkuvõttena tühistas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Põlva Maakohtu otsuse, mõistis H. J.

§ 2083järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Samas otsustati konfiskeerida asitõendina käsitletud radioaktiivne uraan. Ringkonnakohtu järeldustega ei nõustu Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja, kelle esitatud kassatsioonprotestis rõhutatakse:

1. Kriminaalasja materjalide ja H. J. enda ütlustega on tõendatud, et vähemalt 1994.a. maikuust teadis kohtualune, et hoiab ja varjab radioaktiivset materjali.
2. H. J. lõi oma järgneva tegevusega reaalse ohu paljudele inimestele - andis radioaktiivse aine peitmiseks edasi teisele isikule, keda ei hoiatanud aine ohtlikkusest.
3. Ringkonnakohus on kitsendatult käsitlenud "Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni" ja selle sätete kehtivuse ulatust Eesti Vabariigis.
4. Ebaõigesti on tõlgendatud "Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirju", mis tegelikult välistavadki eraisiku tegutsemise litsenseerimisele kuuluvatel aladel.
5. H. J. hoiul olnud radioaktiivse uraani ohtlikkuse hindamisel on ringkonnakohus suvaliselt tuletanud vastuolulisi järeldusi. Kassatsioonprotestis taotletakse Tartu Ringkonnakohtu
6. märtsi 1995.a. õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning H. J. süüdistusasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud õigeksmõistetu H. J. selgitused oma kirjalike vastuväidete täpsustamiseks ja prokurör M. Püssi toetava arvamuse kassatsioonprotesti suhtes, t u v a s t a s: Põlva Maakohtu
7. jaanuari 1995.a. otsuses on tõendite kogumile vastavalt piiritletud radioaktiivse materjali hoidmise ajalised piirid ja H. J. jätkunud tegevus, mis ei olnud suunatud eeldatud ohu vältimisele, vaid selle varjamisele.

§ 2083

mõttes on karistatav radioaktiivse materjali (seadmes või tootes mis tahes füüsikalises seisundis olevate või muul kujul esinevate ioniseeriva kiirguse allikate, radioaktiivsete ainete ja tuumamaterjalide) ebaseaduslik omandamine, hoidmine, kasutamine, edasiandmine või lõhkumine. Selle sätte puhul on tegemist nn. abstraktse ohudeliktiga, kus ohu olemasolu on eeldatud juba seaduses ning selle teket või tekke võimalust ei ole vaja konkreetses asjas tõendada. Vastava ala reguleerituse astmest olenemata on üldiselt teada, et raioaktiivsete ainete hoidmine võib kujutada ohtu nii aine hoidjale endale kui ka teistele isikutele. Oht on sättes kirjeldatud tegevusega loodud olenemata radioaktiivse aine kahjulikkuse astmest. Õigusnormi tõlgendamise loogikaga on vastuolus ringkonnakohtu poolt asjas omaks võetud seisukoht, et "Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirjad", määrates kindlaks riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise ja selle tühistamise korra ettevõtetele, lubavad neil aladel piiranguteta tegutseda üksikisikutel. Eeskirjade mõtte kohaselt on nendes sätestatud radioaktiivsete ainetega sooritatud toimingute seaduslik kord - antakse vastav tegevuslitsents.

§ 2083

lg.1 keelab üldse radioaktiivse materjali omandamise, hoidmise, kasutamise ja nendega muud sättes loetletud toimingud, välja arvatud vähesed seaduses toodud erandid. Sellise erandina on käsitletav vastava tegevuslitsentsi olemasolu. Ühelgi juhul ei olene ohtlike ainete hoidmise karistatavus nende pakendi kindlusest. Nende kriminaalseadusest tulenevate põhimõtete ebajärjekindla käsitlemise tõttu on käesolevas kriminaalasjas süüdistus formuleeritud puudulikult. Tuleb silmas pidada, et

§ 2083dispositsioon on blanketne.

Selles ei ole määratletud radioaktiivse aine e b a s e a d u s l i k u hoidmise mõistet. Kohtud on püüdnud seda mõistet sisustada kriminaalasja materjalides olevate õigusaktide kaudu, see aga on viinud H. J. kaitseõiguse rikkumisele. Vastavalt KrMK § 351 lg.2 sätetele on süüdistaval õigus teada, milles teda süüdistatakse. Blanketse dispositsiooniga eriosa paragrahvide puhul tähendab see seda, et süüdistus peab sisaldama viiteid selle kohta, milliste õigusaktide milliseid sätteidon süüdistatav oma konkreetsete tegudega rikkunud. Riigikohus on seisukohal, et ülaltoodu kujutab endast protsessinormide olulist rikkumist, sest neid puudusi kõrvaldamata ei ole võimalik tagada kriminaalasja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist nagu seda nõuab KrMK §

1. Selle sätte eiramine ongi käesolevas kriminaalasjas viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Riigikohus leiab, et kriminaalasi tuleb saata I astme kohtule, kes peab tagama asja arutamise seaduse nõuetele vastava süüdistuse alusel. Juhindudes AKKS §-dest 39 lg.4; 63 p.2; 64 p.2,3; 65 lg.3, kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
2. Tühistada Põlva Maakohtu otsus 17.01.1995.a. ja Tartu Ringkonnakohtu 02.03.1995.a. otsus H. J. suhtes ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Põlva Maakohtule teises kohtu koosseisus.
3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
4. mail 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher