Obsah (4)

§ 12§ 5§ 68§ 39

III-1/1-39/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 06. juunil 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas ava

§-ga 56 lg.3 on kaitsjad 30. mail 1995.a. lisanud erikaebusele täiendava kirjaliku põhjenduse. Erikaebuse esitamise aluseks loevad kaitsjad Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi poolt prokuröri protesti läbivaatamisel asetleidnud olulist kaitseõiguse rikkumist, samuti muude kriminaalmenetluse sätete olulist rikkumist, mis kaitsjate - erikaebuse esitajate väidete kohaselt seisnes järgnevas: 1.

§-de 8 ja 67 mõtte kohaselt on esimese astme kohtulehendi peale esitatava protesti oluliseks tunnuseks protesti täpne nimetus. Seega saab I astme kohtulahendite peale esitada vaid kas apellatsioon- või eriprotesti, kuid ei saa esitada lihtsalt protesti, nagu seda oli tehtud käsitletava kriminaalasja puhul. Lihtsalt protesti esitamine kujutab endast kaitsjate arvates kaitseõiguse rikkumist seetõttu, et sellises olukorras kaitse ei tea, kuidas ja mida hakatakse menetlema. 2. Eelmenetluse istungil Tallinna Ringkonnakohtus esitasid kaitsjad taotluse anda prokurörile tähtaeg protestis puuduse kõrvaldamiseks - see on protestile õige nimetuse andmiseks. Kohus eksis kaitsjate arvates KrMK § 197 lg 2 ja

§ 12

lg 2 mõtte vastu, sest ei võtnud kaitsja taotluse suhtes mingit seisukohta ja ei võimaldanud taotlust kohtuistungil põhistada. 3. Erikaebuse esitajad ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga selles, et põhimõtteliselt kuuluvad apellatsioonikorras edasikaebamisele nii kohtuotsused kui ka -määrused. Erikaebuse esitajate arvates toimub määruste läbivaatamine II astme kohtu poolt vastavalt

VII peatüki sätetele - seega apellatsioonimenetlusega võrreldes oluliselt erinevatel alustel ja korras. 4.

§-s 68 sätestatut tõlgendades on erikaebuse esitajad seisukohal, et I astme kohtu määrus käsitletavas kriminaalasjas ei kuulu üldse edasikaebamisele ega protestimisele. Kaitsjad väidavad, et kui kriminaalasi tervikuna kuulub apellatsiooni- või kassatsioonikorras edasikaebamisele või protestimisele, siis võib esitada vastuväiteid kõigi kohtumääruste peale vastavalt kas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames. Kui aga kriminaalasi tervikuna ei kuulu apellatsiooni-või kassatsioonikorras edasikaebamisele, võib kaitsjate arvates põhimõtteliselt erikaebusi ja -proteste esitada ka iseseisvalt väljaspool apellatsiooni- või kasatsioonimenetlust, kuid seda üksnes

§-s 68 lg 1 ammendavalt loetletud kohtumääruste peale. I. T. kriminaalasi tervikuna ei kuulu kaitsjate arvates ei apellatsiooni- ega kassatsioonikorras edasikaebamisele või protestimisele ning käsitletavas kriminaalasjas tehtud I astme kohtu määrus ei sisaldu

§-s 68 lg.1 esitatud kohtumääruste loetelus.

1. Kaitsjad peavad ekslikuks Tallinna Ringkonnakohtu seisukohta, et seaduses ei nähta üldse ette sellist kohtulahendit, mille tegi Tallinna Linnakohus 16.märtsil 1995.a. ja et kriminaalvastutusest vabastamiseks oleks Tallinna Linnakohus pidanud tegema õigeksmõistva kohtuotsuse seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Kaitsjad leiavad, et tegelikult oli I. T. käitumises kuriteo koosseis olemas ja kriminaalvastutusest vabastamine toimus " kuriteokoosseisuvälistel ja -järgsetel asjaoludel." Samuti osundavad kaitsjad sellele, et antud juhul ei oleks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine võimaldanud kohaldada erikonfiskeerimist.
2. Kaitsjad väidavad, et seadusandja, sätestades kriminaalkoodeksis mõnede kuritegude puhul kriminaalvastutusest vabastamise, on jätnud reguleerimata kriminaalvastutusest vabastamise menetlus- korra. Sellises olukorras peavad kaitsjad ainuvõimalikuks lahenduseks analoogia kasutamist. Kaitsjate arvates on menetluslikult kriminaalvastutusest vabastamise instituudile kõige sarnasem kohtuliku arutamise tulemina kriminaalasja lõpetamise instituut seoses kannatanu leppimisega.
3. Kaitsjad viitavad Riigikohtu seisukohale (Riigikohtu
4. detsembri 1994.a. otsus T. J. süüdistusasjas ja 11.aprilli 1995.a. otsus T.P. süüdistusasjas), mille kohaselt ei ole ringkonnakohtul õigust kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise sedastamisel väljuda

§-s 39 lg.3 esitatud loetelust. Tallinna Ringkonnakohus tugines 11.aprilli 1995.a. määruse tegemisel selle loetelu välisele kriminaalmenetluse seaduse rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud riikliku süüdistaja J.Naaberi seletuse, milles taotleti jätta Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 1995.a. määrused muutmata ning vandeadvokaat S.Levini seletuse, milles toetati erikaebuses esitatud taotlust - tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11.aprilli 1995.a. määrused I. T. kriminaalasjas ja saata kriminaalasi uueks eelmenetlemiseks Tallinna Ringkonnakohtusse, leidis: Tallinna Linnakohtu nimel tehtud määrus
2. märtsist 1995.a. ei vasta kehtiva kriminaal- ja kriminaalmenetluse seaduse sättele ega mõttele. KrMK §-s 260 on sätestatud, et kohtuotsus tehakse Eesti Vabariigi nimel, kuid kriminaalmenetluse seaduses ei ole reguleeritud, kelle nimel tehakse kohtumäärused. Kriminaalmenetluse seaduse mõtte kohaselt peavad ka kriminaalasja lõpetamise määrused - kriminaalasjas terviklahendust vormistavad määrused analoogiliselt kohtuotsustega olema tehtud Eesti Vabariigi nimel. Kõigi ülejäänud kohtumäärustega lahendatakse kriminaalasja kui terviku raames vaid üksikküsimusi ja seetõttu puudub nende tegemisel vajadus näidata, kelle nimel nad tehakse. Mingil juhul ei saa aga ükski kohtulahend olla tehtud ühe kohtu nimel: kohtulahend ei tohi olla lahutatud õigusemõistmise süsteemist kui tervikust. Juba ainuüksi kirjeldatud põhjusel on Tallinna Linnakohtu nimel
3. märtsil 1995.a. tehtud määrus õigustühine. Kehtiv kriminaalmenetluse seadus ei näe siiski ka selliste õigustühiste kohtulahendite kõrvaldamiseks muud võimalust, kui nende tühistamine edasikaebemenetluste tulemina. Kehtivas kriminaal- ja kriminaalmenetluse seaduses ei ole otsesõnu reguleeritud, millal algab kriminaalvastutus ning millal ja kuidas võib toimuda kriminaalvastutusest vabastamine. "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi - kehtestamisega tehtud muudatustest (eriti aga V peatükis tehtud muudatustest) nähtuvalt on seadusandja tahe suunatud põhimõtete kehtestamisele, et kriminaalvastutus saab alata vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega, kriminaalvastutusest vabastamine võib toimuda vaid karistusest vabastamisena, kusjuures kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestatakse alates kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani. Need kriminaalkoodeksi üldosa põhimõtted kehtivad ka kriminaalkoodeksi eriosa selliste paragrahvide kohaldamisel, milles seadusandja on sätestanud teatud tingimustel isiku kriminaalvastutusest vabastamise võimaluse. Seega oleks I. T. kriminaalvastutusest vabastamine vastavalt KrK §-le 165 lg 3 saanud toimuda vaid tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ja tema karistusest vabastamisena. Kooskõlas eelöelduga nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsjate seisukohaga selles, et kriminaalvastutusest ei saa isikut vabastada õigeksmõistva kohtuotsusega, sest kriminaalvastutusest vabastamine on ajaliselt ja loogiliselt kuriteokoosseisu olemasolu tõsikindlale tuvastamisele järgnev menetlustoiming. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga edasikaebemenetluste olemuse käsitlemisel. Vastavalt põhiseaduse §-le 24 lg 5 on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. "Kohtu otsuse" all tuleb põhiseaduse, samuti

§ 5mõttes silmas pidada kõiki kohtulahendeid.

Seega ei saa, erinevalt kaitsjate seisukohast, olla kriminaalasju, mille teriklahenduseks olev kohtulahend ei kuulu põhimõtteliselt üldse edasikaebamisele. Subjektide ring, kellel on põhimõtteliselt nimetatud põhiseaduslik õigus kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite suhtes, on loetletud KrMK §-s 34: kriminaalmenetluses tehtud kohtulahend käib põhimõtteliselt kõigi menetlusosaliste kohta. "Seaduses sätestatud kord" kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite peale edasikaebamiseks sisaldub

-s, kusjuures see kord ei pea põhiseaduse mõtte kohaselt olema ja

-s sätestatu kohaselt ei olegi kõigi kohtulahendite ja kõigi menetlusosaliste puhul täpselt samasugune. Vastavalt

§ 68

sättele ja mõttele on erikaebe instituudi eesmärk selles, et erandkorras võimaldada teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasjast kui tervikust. Seadusandja tahte kohaselt on

§-des 68 lg.1 ja 69 ammendavalt loetletud need kohtumäärused, mida saab vaidlustada erikaebe korras.

§-s 68 lg 2 sätestatusttuleneb aga otseselt, et kõiki erikaebe korras mittevaidlustatavaid kohtumäärusi saab vaidlustada kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse - vaidlustamisel apellatsiooni korras. Seega oli Tallinna Linnakohtu nimel

1. märtsil 1995.a. tehtud määrus vaidlustatav apellatsiooni korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga selles, et Tallinna Linnakohtu nimel
2. märtsil 1995.a. tehtud määruse peale esitatud protest oleks pidanud kandma täpset nimetust "apellatsioonprotest" või "eriprotest". Samas aga ei ole protesti täpse nimetuse puudumine kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine

§ 39lg.1 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei loe põhjendatuks sellise kriminalmenetlusliku minetuse tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka vastavalt

§-le 39 lg.4, sest see minetus ei takistanud ja ei oleks saanud takistada apellatsioonikohtul seadusliku ja põhjendatud lahendi tegemist. Kooskõlas eeltooduga oli protesti menetlemine Tallinna Ringkonnakohtus seaduslik ning põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjatega selles, et erikaebuste ja -protestide läbivaatamise instituut kujutab endast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusega võrreldes täiesti iseseisvat menetlust. Vastavalt

§-le 67 menetletakse erikaebusi ja -proteste reeglina kas apellatsiooni- või kassatsiooni korras.

VII peatükis sätestatud erisused erikaebuste ja -protestide menetlemiseks ei anna alust rääkida iseseisvast edasikaebemenetlusest. Seetõttu puudub alus täpse nimetuseta protesti menetlemist Tallinna Ringkonnakohtus käsitada kaitseõiguse rikkumisena. Kaitsjate seisukoht, et ringkonnakohus eksis KrMK § 197 lg 2 ja

§ 12

lg 2 mõtte vastu, sest ei võtnud kaitsja taotluse suhtes mingit seisukohta ja ei võimaldanud taotlust kohtuistungil põhistada, on ekslik. Kõigepealt on ilmselt eksitud seadusele viitamisel: kontekstist nähtuvalt taheti nähtavasti viidata KrMK §-le 192 lg 2 ja mitte KrMK §-le 197 lg

1. KrMK §-des 187 lg 3 ja 192 lg.2 sätestatu mõtte kohaselt peab kohus võimaldama menetlusosalisel korraldaval istungil põhistada eelmenetlusel esitatud taotlust siis, kui korraldav istung viiakse läbi just nimelt antud taotluse lahendamiseks. Käsitletaval juhul ei olnud tegemist sellise korraldava istungiga ja kohtu poolt kõnealuse taotluse põhistatud määrusega rahuldamata jätmine oli õiguslikult korrektne ja põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu
2. detsembri 1994.a. otsuses T. J. süüdistusasjas ja 11.aprilli 1995.a. otsuses T.P. süüdistusasjas esitatud seisukohta, mille kohaselt ringkonnakohtul ei ole õigust kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise sedastamisel väljuda

§-s 39 lg.3 esitatud loetelust. Kuid selline seisukoht saab kehtida vaid õiguslikult ja loogiliselt mõeldava kriminaalmenetluse raames ja ei saa olla ringkonnakohtutele siduv juhtudel, mil menetletav kohtulahend peaks põhimõtteliselt iseenesest olema õigustühine. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib antud konkreetsel juhul Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 1995.a. määruses esitatud seisukohta, et
2. märtsil 1995.a Tallinna Linnakohtu nimel määruse tegemine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, sest see välistas antud kriminaalasjas seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemise. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada ka asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli 1995.a. määrused ei kuulu

§-s 68 lg.1 loetletud määruste hulka, mille peale on õigus esitada erikaebusi või -proteste. Kummatigi pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks I. T. kaitsjate erikaebuse menetlemist põhjusel, et selles tõstatati olulisi ja lahendamist vajavaid kriminaalmenetluse probleeme. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes

§-dele 63 p.1; 65 lg.3 ja 76 lg.2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1.Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995.a. määrus I. T. kriminaalasjas jätta muutmata. 2.Kaitsjate Andres Aaviku ja Simon S.Levini erikaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 06.juunil 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe