III-1/1-52 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 15.augustil 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja D. T. süüdistuses KrK § 107 lg.2 p. 1 ja 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. D. T. tunnistati süüdi Kohtla - Järve Linnakohtu
- jaanuari 1995.a. otsusega KrK § 107 lg.2 p. 1 ja 2 järgi ja karistati KrK § 39 kohaldamisel kahe aasta ja kolme kuulise vabadusekaotusega. D. T. oli süüdi tunnistatud selles, et ta
- aprillil 1994.a. koos S. K., R. J. ja R. K. S., X tn. 6 - 16 asuvas korteris peksis R. F.-d, põhjustades viimase surma. Viru Ringkonnakohtu
- aprilli 1995.a. otsusega jäeti Kohtla - Järve Linnakohtu
- jaanuari 1995.a. otsus muutmata. Kassatsioonkaebuses taotleb D. T. kaitsja vandeadvokaat Eduard Kozik Viru Ringkonnakohtu
- aprilli 1995.a. otsuse tühistamist ja D. T. suhtes kriminaalasja lõpetamist. Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei saanud D. T. löökidest R. F.-l tekkida ülirasket kehavigastust ja väidab, et D. T. teol on tegelikult KrK §-s 195 lg.2 ettenähtud kuriteo tunnused, kuid kuna tema kaitsealune oli
- aprillil 1994.a. neljateistkümne aastane,siis ei saanud ta olla viimatinimetatud kuriteo subjektiks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, milles taotleti välja jätta kohtuotsustest D. T. süüditunnistamine KrK § 107 lg 2 p.2 järgi, t u v a s t a s: Kriminaalasja kohtulikul arutamisel on tõendatud ja seda ei eita ka kassaator, et D. T. nii nagu ka S. K., R. J. ja R. K. lõi
- aprillil 1994.a. R. F. elutähtsasse piirkonda - näkku. D. T. sellise tegevuse subjektiivset külge iseloomustab konkretiseerimata tahtlus mistahes kehavigastuste tekitamiseks R. F. Muuhulgas pidi D. T. möönma ka üliraske kehavigastuse tekitamise võimalikkust. Konkretiseerimata kaudse tahtluse tuvastamisel kehavigastuse tekitamiseks kvalifitseeritakse kuritegelikku käitumist lähtudes tegelikult saabunud tagajärjest - tekitatud kehavigastuse raskusest. Lähtudes kohtumeditsiini eksperdi arvamusest, samuti kohtualuste ütlustest nende kogumis on kohtud õigesti lugenud tuvastatuks, et R. F. tekitati üliraske eluohtlik kehavigastus - kolju ja aju kinnine trauma - erinevate löökida tulemina pea erinevatesse piirkondadesse. Kuna kriminaalasjas on samuti tõendatud, et R. F. surm saabus vahetult ja otseselt talle D. T., S. K., R. J. ja R. K. poolt tekitatud üliraske kehavigastuse tagajärjel, tuleb kõigi nimetatud isikute poolt toimepandud tegu kvalifitseerida KrK § 107 lg.2 p.1 järgi. Samas puudub alus nimetatud isikute käitumise kvalifitseerimiseks KrK § 107 lg.2 p.2 järgi, sest peksmine oli ajendatud ühelt poolt R. F. ja teiselt poolt S. K. ning viimase kaudu ka tema kaaslaste konkreetsest isiklikust suhtest. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 39 lg.2 p.2; 49 lg.3; 63 p.3; 64 p.3 ja 65 lg.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
- Tühistada osaliselt Kohtla - Järve Linnakohtu
- jaanuari 1995.a. ja Viru Ringkonnakohtu
- aprilli 1995.a. otsus D. T. , S. K., R. K. ja R. J. süüditunnistamises KrK § 107 lg.2 p.2 järgi. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
- Vandeadvokaat Eduard Koziku kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 15.augustil 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep