§-de 1o7 lg 2 p.-de 3, 4, 5 ; 1243 lg 1 ja 257 lg.1 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. K. kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder, kannatanud A. A., K. P. ja A. P. ning nende esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. K. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu 6. märtsi 1995.a. otsusega
7 lg 2 p.-de 3, 4, 5 järgi ja karistati 6-aastase vabadusekaotusega, süüdimõistmisel
lg 1 järgi karistati teda 6-kuulise vabadusekaotusega.
lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kuus aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Tallinna Linnakohus tuvastas A. K. süü
§-de 259 lg 1; 180 ja 181 järgi mõisteti A. K. õigeks. Õigeksmõistmist
§-de 18o ja 181 järgi linnakohus sisuliselt ei motiveerinud. Kohtuotsuses konstateeritakse, et ei eeluurimisel ega kohtus pole kogutud tõendeid
§-des 18o ja 181 sätestatud kuritegude toimepanemises ja seetõttu tuleb A. K. nende paragrahvide järgi esitatud süüdistustes õigeks mõista.
K. ei olnud enam peale Kaitseväe juhataja 23. juuli 1993.a. käskkirja kompanii ülem, s.t. ei omanud ülema võimu, funktsioone,.vastutust, mistõttu ei saanud ta üle astuda võimupiiridest ega teenistusülesannetest. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused A. K., tema kaitsjad vandeadvokaat J. L. Tedder ja H. Mardo ning apellatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör D.Slutsk.Apellatsioonkaebustes taotleti A. K. õigeksmõistmist kõigis temale inkrimineeritud kuritegudes. Apellatsioonprotestis paluti Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist A. K. õigeksmõistmises
lg 1 järgi ja süüdi tunnistamist
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega tunnistati A. K. süüdi
lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust.
lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest vabadusekaotus kuus aastat ja kuus kuud kinnisesvanglas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et A. K. süüdimõistmine
A. K. kaitsevägedesse kuuluva sõjaväelasena rikkus Eesti Vabariigi Kaitsevägedes kehtiva "Sisemäärustiku " §-de 59, 4 ja 7 nõudeid sellega, et koostas
Õigeksmõistmist
kohus ei ole tuvastanud A. K. poolt otsese või kaudse tahtlusega tegutsemist olukorras, milline välistab kriminaalvastutuse. Süüdimõistmine üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises eeldab otsese tahtluse tuvastamist kohtu poolt, mida aga pole tehtud;
kriminaalasjas puuduvad tõsiseltvõetavad ja seaduse nõuetele vastavad tõendid, mis lubaksid isegi eeldada A. K. seotust P. K. kadumisega. Võimaliku tõendina käsitletav E. T. õiend on kriminaalasja juurde saadud protsessinõudeid rikkudes ;
MK §-s 215 lg.2 sätestatust. A. K. on ringkonnakohtu poolt süüdi mõistetud ja karistatud ilma et temale oleks sellekohast süüdistust keegi esitanud; 2.
on blanketse dispositsiooniga norm, mille puhul tuleb konkreetselt ära näidata millist garnisoni- või sisemäärustiku sätte rikkumist süüks pannakse. Kuriteo koosseisulise tunnuse - olulise kahju või muu raske tagajärje - hindamine ei saa olla subjektiivne; 3. kuna A. K.-lt oli võtmata Sisemäärustiku kohane vandetõotus, siis ei saa teda üldse käsitleda kaitseväeteenistusalaste kuritegude subjektina. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaalasja materjalidega ja kuulas ära kohtuistungile ilmunud protsessiosaliste seletused. Süüdimõistetu A. K. kaitsja vandeadvokaat J.Tedder toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles varasemate kohtulahendite tühistamist, A. K. õigeksmõistmist ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse. Kannatanute esindaja vandeadvokaat A.Pilve arvates ei kuulu esitatud kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmisele. Samal arvamusel olid kannatanud A. A., K. P. ja A. P. Riigiprokuratuuri prokurör palus jätta ringkonnakohtu otsus A. K. süüasjas muutmata ja kaitsja kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis: Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku §-de 37 lg 1 ja 39 lg 1 kohaselt vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni korras läbi ringkonnakohtu otsused, kui kassatsioonkaebuse esitamise aluseks on apellatsioonikohtu poolt AKKS §-s 39 sätestatud kriminaalsesaduse ebaõige kohaldamine või kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine. Olenemata kassatsioonkaebuse esitamise aluste olemasolust menetletakse Riigikohtus kassatsioonkaebust, kui ringkonnakohus on tühistanud esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse, teinud süüdimõistva otsuse ja raskema karistuse mõistmisega. Sel juhul on tegemist AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu kassatsiooni õigusega. A. K. kriminaalasja vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium läbi piiramatu kassatsiooni korras. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3.mai 1995.a. otsuses on antud õiguslik hinnang Tallinna Linnakohtu otsuses sisalduvale tõendite analüüsile ja toimepandud kuritegude kvalifikatsioonile. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsuses, millega A. K. tunnistati süüdi
§-de 1243 lg 1 ning 107 lg 2 p.-de 3, 4, ja 5 järgi, sisalduvad järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Süüdimõistmine on kooskõlas kogutud tõenditega ja põhistatud. Ringkonnakohus on oma seisukohta ka täiendavalt motiveerinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud selles osas ringkonnakohtu otsuses kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalprotsessi seaduse olulist rikkumist, mistõttu puuduvad seaduses ettenähtud alused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses toodud väitega, et kohtud pole välja selgitanud A. K. tahtlust üliraske kehavigastuse tekitamises. Samuti on ekslik süüdimõistetu A. K. kaitsja väide, et
Subjektiivsest küljest eeldab üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine otsest või kaudset tahtlust.Tegutsemisel konkretiseerimata kaudse tahtlusega kannab süüdlane vastutust faktiliselt tekitatud kehavigastuse eest, mida tema tahtlus hõlmas. On tuvastatud A. K. poolt kannatanutele üliraskete kehavigastuste tekitamine jalgadesse tulistamise tagajärjel. Kohtud on õigesti A. K.-l esinenud tahtluse kindlakstegemisel arvesse võtnud ka tema korduvaid väiteid, et tal puudus soov tappa auto poole liikunud isikuid, seepärast tulistaski jalgadesse. Analüüsides A. K. tegevust
§-s 124 3 lg 1 sätestatud kuriteos, peab riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et P. K.-lt vabaduse ebaseaduslik võtmine oli lõpule viidud sellest momendist, mil kannatanul paluti istuda autosse ettekäändel, et politseijaoskonnas kontrollitakse tema dokumente. Kriminaalasja materjalidest nähtub,et sellest hetkest puudus P. K.-l võimalus tegutseda oma vaba tahte kohaselt. A. K. süü P. K.-ilt ebaseadusliku vabaduse võtmises on tõendatud kannatanu abikaasa ja tütre poolt A. K. äratundmisega ja A. K. enda ütlustega selles, et ta pidas P. K. kinni ja viis ta autos Riisipere metsa. Need tõendid on kogutud eeluurimist reguleerivaid sätteid järgides ja kohtud on õigesti arvanud need lubatavate tõendite hulka. Kaitsja väide, et Riisipere metsast leitud laip ei ole nõuetekohaselt identifitseeritud, ei oma
3 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu tuvastamisel õiguslikku tähendust, sest nimetatud kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuulub elavisikult ebaseadusliku vabaduse võtmine, mitte aga selle isiku suhtes hiljem toimepandud teod. Linnakohus on täitnud KrMK §-s 50 sätestatud nõude - läbi vaadanud kõik asjaolud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud tõendeid nende kogumis siseveendumuse järgi. Kohtualuse ütlused kuuluvad kontrollimisele ja hindamisele võrdselt koos teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, kusjuures kohtul on kohustus hinnata nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus antud ütlusi. Kohtuotsuses on motiveeritud, miks kohus ei arvesta A. K. kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta viibis 4.septembril 1993.a. P. ega ole seotud P. K.-lt vabaduse võtmisega. Kriminaalmenetluse ühe põhiprintsiibi - süütuse presumptsiooni - järgimine tähendab seda, et kõik kõrvaldamata kahtlused kohtualuse süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Linna- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub, et mingeid kõrvaldamata kahtlusi A. K. süü tuvastamises P. K.-lt ebaseaduslikus vabaduse võtmises, ei jäänud. Seetõttu on alusetu kassatsioonkaebuses toodud väide, et A. K. süüdimõistmisel
3 lg.1 järgi on kohtud rikkunud süütuse presumptsiooni.
Osundatud kuriteo subjektiks saab olla üksnes ülem või ametiisik. Tallinna Linnakohtu otsus A. K. õigeksmõistmises
K. alates 23. juulist 1993.a. Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ülemana ja subjekti puudumise tõttu puudus ka inkrimineeritud kuriteo koosseis. Samas tuvastas linnakohus, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 4.märtsi 1993.a. korraldusele 95-k, võeti Läänemaa üksik õppekompanii kaitsejõudude koosseisu. Nimetatud korraldust muudeti osaliselt Vabariigi Valitsuse 12.märtsil 1993.a. korraldusega 109-k järgmiselt : " võtta Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii üksiku õppekompaniina kaitsejõudude koosseisu." Kaitsejõudude Peastaabi ülema käskkirjaga nr.56, 8.märtsist 1993.a. arvati rahvaalgatuse korras moodustatud Läänemaa üksik-jäägrikompanii kaitsejõudude koosseisu. Kaitsejõudude Peastaabi ülema käskkirja nr.58, 9.märtsist 1993.a. alusel arvati A. K. tegevteenistusse. 23.juunil 1992.a. on A. K. andnud truudusetõotuse Eesti Vabariigi Kaitsejõududele. Vastavalt kehtiva
sätetele kannavad kaitseteenistusalaste kuritegude toimepanemise eest vastutust isikud, kes on kaitseväes tegevteenistuses. Isik loetakse tegevteenistuses olevaks käskkirjaga määratud päevast, mil ta arvati väeosa koosseisu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. K. oli ülaltoodud käskkirja alusel alates 9.märtsist 1993.a. kaitseväe tegevteenistuses ja seega on ta kaitseteenistusalase kuriteo subjekt. Linnakohus tuvastas A. K. tegevuse selles,et ta kaitseväelasena koostas 25.juulil 1993.a. avalduse Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii lahkumisest Eesti Vabariigi Kaitsejõudude koosseisust ja 27.juulil 1993.a. avaliku pöördumise, kus täiendavalt kutsuti ühinema kaitsejõududest eraldiolevaks kuulutatud relvastatud formeeringusse. Antud juhul on tegemist Kaitsevägedes kehtiva Sisemäärustiku §-de 4, 7 ja 59 rikkumisega. Tallinna Linnakohus, mõistes A. K. õigeks
MK §-s 263 lg.1 p. 3 sätestatud nõuet. Kohtuotsuse tegemisel peab kohus otsustama, kas kohtualuse tegevus sisaldab endas kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis on see ette nähtud. Kuna nii
kui ka § 257 järgi kvalifitseeritavate kuritegude objektiivses küljes sisaldub Sisemäärustiku sätete rikkumine, oleks linnakohus pidanud kaaluma, kas A. K. tegevuses ei ole mõne teise kaitseväeteenistusalse kuriteo tunnused. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vaatas A. K. kriminaalasja läbi ka esitatud prokuröri apellatsioonprotesti alusel, milles taotleti tema süüdi tunnistamist
Vastavalt AKKS §-le 32 lg 3 p. 2 võib ringkonnakohus prokuröri protesti alusel tühistada esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse ja teha süüdimõistva otsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu poolt menetlusseaduste olulist rikkumist, mis oleks endaga kaasa toonud A. K. ebaseadusliku süüditunnistamise
A. K.-le arvati juba eeluurimisel süüks Sisemäärustiku §-de 4, 7 ja 59 rikkumised, samuti sisaldusid need prokuröri apellatsioonprotestis. Sügavalt ekslik on kassatsioonkaebuses toodud väide, et oluline kahju või muu raske tagajärg
järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulise tunnusena saab väljenduda ainult materiaalselt. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et A. K. poolt Sisemäärustiku rikkumised põhjustasid olulise kahju - alandasid Eesti Vabariigi Kaitsevägede mainet ja nõrgestasid tema lahinguvalmidust. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse motiveerivast osast tuleb välja jätta A. K.-le inkrimineeritud süü relvade ja laskemoona üle andmata jätmises, millega põhjustati oluline kahju. Alates 23.juulist 1993.a. ei olnud A. K. enam kompanii ülem ning seetõttu ei saa ta kanda vastutust Vabariigi Valitsuse 27.juuli 1993.a.korralduse nr.440-k ja Kaitseväe juhataja 27.juuli 1993.a. käskkirja mittetäitmise eest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustab: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1995.a. otsus A. K. süüditunnistamises
§-de 107 lg 2 p.-de 3, 4 ja 5 ; 124 3 lg 1 ja 257 lg 1 järgi jätta muutmata. Kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 5.septembril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja J.Ilvest Liikmed L.Kalm, J.Rätsep
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.