Obsah (5)

§ 139§ 141§ 195§ 40§ 39

III-1/1-67/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 26. septembril 1995. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul

§-de 139 lg 1; 141 lg 2 p. 2,3; 195 lg 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Valga Maakohtu otsusega 29. märtsist 1995. a. mõisteti M. K. süüdi

§ 139

lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks;

§ 141lg 2 p.

2,3 järgi karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks ning

§ 195

lg 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks.

§ 40alusel mõisteti M.

K.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a. otsusega jäeti Valga Maakohtu otsus muutmata. Kohtulahendid on oma kassatsioonkaebusega vaidlustanud M. K. kaitsja vandeadvokaat Heia Vuchmann, kes leiab, et tõendite ebaõige hindamise tõttu on M. K. käitumisele antud liialdatud õiguslikud hinnangud ning et süüdimõistetu vaimne seisund oleks vajanud veelkordset kontrollimist uue kohtupsühhiaatriaekspertiisiga. Ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a. otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Süüdimõistetu M. K. palub oma kassatsioonkaebuses mõista talle kergendavaid asjaolusid ja isikut arvestades kergem karistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, milles taotleti jätta Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a. otsus muutmata, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegum on oma otsuses analüüsinud tõendite vastavust tuvastatuks loetud tehioludele, selle analüüsiga on kooskõlas kohtu õiguslikud hinnangud. M. K. vaimse seisundi kontrollimiseks on teostatud ambulatoorne ja statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille lõppjäreldusena tuvastas arstlik komisjon, et M. K. ei põe kroonilist vaimuhaigust, kuid tal esineb vaimne mahajäämus debiilsuse kerges astmes koos isiksuse psühhopatisatsiooniga. Komisjon ei pidanud isiksuse väärastumist nii ulatuslikuks ja sügavaks, et see takistaks teda oma tegudest aru andmast ja neid juhtimast. Inkrimineeritud kuritegude suhtes loeti ta süüdivaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks M. K. kriminaalõiguslikul kohtlemisel olulisemalt arvestada tema vaimset alaarengut ja traumaatilise ajukahjustuse jääknähte, mille olemasolu on dokumentaalselt tõendatud. Nende eripärade tõttu on M. K. pikkade perioodide vältel vajanud psühhiaatrilist abi. Arvestades inkrimineeritud tegude märgatavat seost süüdimõistetu osundatud isikuomandustega on alust M. K.-le karistuse mõistmiseks alla seaduses ettenähtud alamäära

§ 39sätestatud tingimustel.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p. 2, § 64 p. 3 ja § 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada osaliselt Valga Maakohtu
2. märtsi
3. a. otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a. otsus M. K.-le

§ 141lg 2 p.

2,3 järgi mõistetud karistuse ning

§ 40alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista M. K.-le karistuseks

§ 141lg 2 p.

2,3 järgi 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vabadusekaotust,

§ 40rakendamisega mõista lõplikuks karistuseks 4 (neli) aastat vabadusekaotust.

1. Süüdimõistetu M. K. kassatsioonkaebus rahuldada, tema kaitsja vandeadvokaat Heia Vuchmanni kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
2. septembril
3. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja : Jüri Ilvest Liikmed : Jüri Rätsep, Peeter Vaher