§-le 41 lg.1 on kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul kriminaalasja menetlemisel õigus esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu tsiviilhagi. Kuriteo läbi varalise kahju kandmisest on alust rääkida siis, kui kuriteo ja tekkinud varalise kahju vahel on otsene ja vahetu põhjuslik seos. N. T. tapmisähvarduse ja tema poolt oma hoonete kindlustamise vaheline põhjuslik seos ei ole kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tuvastatud: ei ole tuvastatud, et tapmisähvardus oli see vajalik tingimus, ilma milleta poleks kõnealust kindlustuslepingut sõlmitud. Kuid ka sõltumata kõnealuse põhjusliku seose olemasolust ei ole kindlustuslepingu sõlmimist kui võimaliku tulevikulise kasu saamisele suunatud investeeringut õige käsitada kahju tekkimisena kriminaalõiguslikus mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib täielikult põhiseaduse §-st 25 tulenevat igaühe õigust talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt (sealhulgas ka kuriteoga) tekitatud nii materiaalse kui ka moraalse kahju hüvitamisele, kuid ei pea praeguse õigusliku regulatsiooni tingimustes võimalikuks kuriteoga tekitatud moraalse kahju hüvitamist kriminaalmenetluses. KrMK §-s 40 sisalduvast kannatanu mõiste määratlusest nähtuvalt tunnistab seadusandja põhimõtteliselt kuriteoga ka moraalse kahju tekitamise võimalikkust. Samas ei näe kehtiv seadus ette mingit konkreetset võimalust nõuda kuriteoga tekitatud moraalse kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames.
§-le 41 saab kriminaalasja menetlemisel tsiviilhagi esitada vaid kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Sellest tulenevalt ei saa kuriteoga tekitatud moraalse kahju hüvitamise nõuet käsitada tsiviilhagina kriminaalmenetluses ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 1995.a. otsus on ebaseaduslik selles osas, millega tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamise nõudes jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kriminaalmenetluses on võimalik vaid tunnistada kuriteo läbi moraalset kahju kandnud isiku õigust selle kahju hüvitamisele.
§-le 89 lg 1 mõistab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdimõistetult sisse kõik kohtukulud, välja arvatud tõlkidele makstud või väljamaksmisele kuuluvad summad. Kohtukulude hulka arvatavate summade loetelu on esitatud KrMK §-s 87. Selles paragrahvis ei sätestata otsesõnu kannatanu esindaja tasu arvamist kohtukulude hulka, kuid samas ei ole kõnealune loetelu ammendav, sest
§-le 87 p.4 kuuluvad kohtukulude hulka ka muud kulud, mida juurdlus- või eeluurimisasutus või kohus seoses kriminaalasja menetlusega kandis. Lähtudes põhiseaduse §-s 12 sätestatud põhimõttest, et kõik on seaduse ees võrdsed, peab riik vähemalt juhtudel, mil kohtualusel on kaitsja, tagama juriidiliselt kvalifitseeritud esindaja ka kuriteos kannatanule. Esindaja tegelikust tagamisest on alust rääkida vaid siis, kui kannatanu esindaja tasu loetakse kohtukulude hulka ja mõistetakse süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel välja süüdimõistetult. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes põhiseaduse §-le 12 ja AKKS §-dele 63 p.3, 64 p.2 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.