III-1/1-79/95

III-1/1-79/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. P. süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p.1 ja 2 järgi; A. O. süüdimõistmises KrK §-de 140 lg 2 p.2 ja 113 järgi ning A. S. õigeksmõistmises. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat Raivo Pert ja Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Pärnu Linnakohtu
2. aprilli 1995.a. otsusega tunnistati süüdi R. P. KrK § 142 lg.2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning karistati kolmeaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati A. O. süüdi KrK § 142 lg 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega kaks aastat ja kuus kuud poolkinnises vanglas. A. S. mõisteti süüdistuses KrK § 142 lg 3 p. 1 järgi õigeks. Kohtueelsel menetlusel oli kohtualustele esitatud süüdistus KrK § 142 lg 3 p.1 järgi selles, et nemad alates
3. jaanuarist 1995.a. ilma seadusliku aluseta hakkasid esitama põhjendamatuid nõudeid A. K. ja J. I. vastu, üheskoos ja eelneval kokkuleppel hakkasid viimastelt välja pressima raha 300 USD. R. P. ähvardas kannatanuid füüsilise vägivallaga ja nõudis viivist iga viivitatud päeva eest 50 USD, sealjuures hoiatades, et kannatanute pöördumisel politseisse nad tapetakse.
4. jaanuari 1995.a. päeval nõudsid R. P. ja A. O. kannatanutelt juba 500 USD ja 200 USD, olles eelnevalt omastanud väljapressimise tulemuse mõjustamiseks vastu A. K. tahet viimase teleri maksumusega 12 000 krooni ning saanud A. K. varemnõutud rahast kätte 200 USD. Sama päeva õhtul kella 18 paiku sisenesid R. P., A. O.ja A. S. kolmekesi A. K. korterisse, kus küsisid päeval nõutud raha. Kuna raha kätte ei saadud, hakkasid R. P. ja A. O. J. I-i käte ja jalgadega peksma, kusjuures R. P. kägistas kannatanut püksirihmaga. Raha saamata väljapressijad lahkusid, ähvardades kannatanuid tapmisega ja lubades kell 20.30 tagasi tulla. Kella 20.30 paiku sisenes A. K.korterisse A. S., kes nõudis sealviibinud J. I. käest raha, mille peale viimane andis talle 100 USD. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdimõistetu A. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat R.Oberg, süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat R.Pert ning apellatsioonprotesti Pärnu linna abiprokurör T.Vaske. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. augusti 1995.a. otsusega muudeti vaidlustatud kohtuotsus. R. P. tunnistati süüdi KrK § 142 lg.2 p.1 ja 2 järgi ning tühistati A. O. süüditunnistamine väljapressimise osas. Ta tunnistati süüdi KrK § 140 lg 2 p. 2 järgi ja karistati 8-kuuse vabadusekaotusega ning süüditunnistamisel KrK § 113 järgi karistati teda rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o. 3000 krooni. KrK §-de 40 ja 43 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja 3000 krooni rahatrahvi, mis kuulub täideviimisele iseseisvalt. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. augusti 1995.a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat R.Pert ja kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja J.Naaber. Kirjalikud vastuväited kassatsioonprotesti peale esitas A. S. kaitsja vandeadvokaat P.Järve. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ei Pärnu Linnakohus ega Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ole kohaldanud õigesti kriminaalseadust, mistõttu taotletakse Riigikohtult uue otsuse tegemist - R. P. süüditunnistamist omavolis KrK § 188 järgi, karistamist arestiga ja seoses karistuse ärakandmisega vahi alt vabastamist. Kassatsioonprotestis taotletakse Pärnu Linnakohtu
7. aprilli 1995.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. augusti 1995.a. otsuste tühistamist väljapressimisega seonduvas osas ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks Pärnu Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Protestis leitakse, et kohtud on ebõigesti kohaldanud kriminaalseadust kuriteo kvalifitseerimisel ja karistuse mõistmisel. Protesti motiivide kohaselt on
9. jaanuaril 1995.a. ja
10. jaanuaril 1995.a grupp isikuid eelneval kokkuleppel tegutsenud ühise tahtlusega ja ühise eesmärgiga - saada kannatanutelt A. K. ja J. I. väljapressimise teel raha. Seetõttu tuleb R. P., A. O. ja A.S. poolt toimepandud kuritegu kvalifitseerida väljapressimisena KrK § 142 lg.2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning mõista vastavad karistused Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud vandeadvokaat R.Perti seletuse, kes taotles tema poolt esitatud kaebus rahuldada ja Riigikohtul teha uus otsus, ning prokurör J.Naabri arvamuse, kes toetas protestis esitatut ja taotles eelnevad kohtulahendid tühistada, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt on kannatanute A. K. ja J. I. suhtes toimepandud kuritegu kvalifitseeritav väljapressimisena. Otsuses märgitakse, et kuriteo kvalifitseerimine väljapressimisena on põhjendatud ja rajaneb eeluurimisel kogutud ning kohtuliku uurimisel kontrollitud tõenditel ning et ringkonnakohus selles osas nõustub Pärnu Linnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Samas kohtuotsuses osundatakse, et väljapressimine loetakse lõpuleviiduks vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmise momendist, sõltumata sellest, kas vara, varaline õigus või muu varaline kasu süüdlasele üle anti. Lähtudes eelpoolnimetatud seisukohast on ringkonnakohus käsitlenud
11. jaanuaril 1995.a. ja
12. jaanuaril 1995.a. toimepandud tegusid erinevate kuriteoepisoodidena ja vastavalt sellele lahendanud ka R. P., A. O. ja A. S. vastutuse küsimuse. Samal ajal on ringkonnakohus otsuse motiveerivas osas väitnud, et vaatamata asjaolule, et kogu sündmus, s.o. raha väljapressimine kannatanutelt koosneb kolmest osast, on tegemist ühe kindla eesmärgi saavutamiseks ühtse tahtlusega toimepandud teoga. Seega on ringkonnakohtu järeldused vastuolulised ja teineteist välistavad. Ühelt poolt väidetakse, et tegemist on erinevate kuritegudega, teisalt aga, et tegemist on jätkuva kuriteoga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et väljapressimine kuriteo põhiliigina, mis on sätestatud KrK §-s 142 lg 1, on lõpule viidud momendist, kui ähvardusega nõudmine sai kannatanule teatavaks. Antud juhul on ähvardus käsitatav vahendina kindla eesmärgi - võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu kättesaamiseks. Kuigi väljapressimine on lõpule viidud nõudmisähvardusega, sõltumata sellest, kas võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu üle anti, võib kuritegelik rünne aga faktiliselt jätkuda ka pärast väljapressimise juriidilist lõppemist tegevuse näol, mille tagajärjel võõras vara tegelikult üle antakse. Ka see faktiliselt jätkuv rünne on hõlmatud väljapressimisest ega vaja täiendavat kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi eriosa muude paragrahvide järgi. Kuni ründe faktilise lõppemiseni on võimalik ka osavõtt väljapressimisest. Kui järgnev tegevus sisaldab endas sama kuriteo põhiliigi või enamohtliku liigi tunnuseid ja on suunatud ühe ja sama objekti vastu, kusjuures tegutsetakse ühtse tahtlusega ja eesmärk on sama saavutada võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmine, - on tegemist jätkuva väljapressimisega. Jätkuva kuriteo alguseks on esimene tegu ühtsest jätkuvat kuritegu moodustavast mitmest samasugusest teost, lõpuks aga viimase teo toimepanemine. Seega saab jätkuva kuriteo puhul osa võtta kas kõigist kuriteoepisoodidest või vähemalt kahest, nendest, mis on üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud ja sama kuriteokoosseisu tunnustega teost. Kõiki neid tegusid, mis esinevad väljapressimise koosseisuliste vastutust raskendavate asjaoludena - vägivald; ähvardus tappa või tekitada üliraske kehavigastus; vara hävitamine või rikkumine; isikult vabaduse võtmine, - ei ole õige kvalifitseerida iseseisvate kuritegudena kriminaalkoodeksi eriosa teiste paragrahvide järgi ja kuritegude konkurentsi ei esine. Kui aga väljapressimisega kaasneb sellise vara hõivamine, mis ei olnud väljapressimise eesmärgiks, on tegemist väljapressimise ja varavastase kuriteo reaalkonkurentsiga. Eristamaks väljapressimist ja omavoli, tuleb eelkõige lähtuda kuriteo objektist e. kaitstavast õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu ja kuritegelik rünne toimub eesmärgil, et võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu antakse üle isikule, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoli on aga valitsemiskorra vastu suunatud kuritegu, rünnatakse teatud valitsemiskorda,mis peaks tagama omanikule tema õiguste teostamise seaduslikul teel. Omavoli korral realiseerib omanik oma tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikul teel. Võttes aluseks eelnimetatud seisukohti ja kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et R. P., A.O. ja A. S. poolt toimepandud teod
13. jaanuarist 1995.a. kuni
14. jaanuarini 1995.a. kannatanute A. K.ja J. I. suhtes kujutavad endast jätkuvat kuritegu, millest iga osavõtja vastutab vastavalt kuriteost osavõtu astmele ja iseloomule ning seetõttu kuuluvad selles osas eelnevad kohtulahendid kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tühistamisele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.2, 64 p. 1 ja 3 ning 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
15. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. augusti 1995.a. otsus ja Pärnu Linnakohtu
17. aprilli 1995.a. otsus R. P. ja A. O. süüdimõistmises ning A. S. õigeksmõistmises neile eeluurimisel KrK § 142 lg 3 p. 1 järgi inkrimineeritud tegudes.
18. Saata kriminaalasi selles osas uueks kohtulikuks arutamiseks Pärnu Linnakohtule teises kohtukoosseisus.
19. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada, kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
20. novembril 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep