III-1/1-86/95

III-1/1-86/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Mati Pärnsalu süüdistuses KrK § 115 lg 2 p. 1 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. Pärnsalu on süüdi mõistetud Võru Maakohtu
2. mai 1995.a. otsusega KrK § 115 lg 2 p. 1 järgi ja karistatud 3-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. M. Pärnsalu tunnisatati süüdi selles, et ta
3. novembril 1994.a. ajavahemikul kell 16-18-ni Võru maakonnas Meegomäel sõiduautos astus vägivalda kasutades ja vägivallaga ähvardades suguühendusse M.V-ga. Veel tunnistati M. Pärnsalu süüdi selles, et ta ööl vastu
4. jaanuari 1995.a. Võrus Koreli tn. 3 korteris nr. 25 paari tunni vältel vägivalda kasutades ja vägivallaga ähvardades püüdis astuda suguühendusse R.T-ga, kuid kuritegu jäi lõpule viimata süüdlasest mitteolenevatel põhjustel. Võru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja Olev Kuklase, kes leidis, et M. Pärnsalu poolt R. T suhtes toimepandu ei olnud vägistamiskatse vaid vägivallateod isiku kallal, s.o. KrK §-s 113 sätestatud kuritegu. R. T ja M. Pärnsalu leppisid omavahel ja seetõttu kuulub menetlus süüdistuses KrK § 113 järgi lõpetamisele. M. V suhtes toimepandu taotleb kaitsja kvalifitseerida KrK § 115 lg 1 järgi ning karistada M. Pärnsalut selle eest vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete alusel. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri 1995.a. otsusega jäeti Võru Maakohtu
6. mai 1995.a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Seoses kohtuotsuse jõustumisega võeti M. Pärnsalu viivitamatult kohtusaalist vahi alla. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja Olev Kuklase. Kaitsja leiab, et M. Pärnsalu tegevus R. T suhtes ei olnud vägistamiskatse, sest M. Pärnsalu vabatahtlikult loobus suguühendusse astumisest. Vabatahtliku loobumise välistanuks loobumine põhjuste tõttu, mis M. Pärnsalu tahtest olenemata oleksid kuriteo jätkamise teinud võimatuks, mitte selle toimepanemist raskendanud nagu öeldud ringkonnakohtu otsuses. Kannatanu vastupanu kuriteo lõpuleviimist võimatuks ei teinud, sest M. Pärnsalu oli R. T-st füüsiliselt tugevam. M. Pärnsalu käitumine tuleb seetõttu kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Veel leiab kaitsja, et seadusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi M. Pärnsalu suhtes ei saa rakendada vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist seetõttu, et ta on toime pannud esimese astme kuriteo. Kaebuses taotleb kaitsja M. Pärnsalu karistamist KrK § 115 lg 1 järgi vabadusekaotusliku karistusega tingimisi, sest reaalse vabadusekaotuse kohaldamine tema suhtes ei ole otstarbekohane. Kokkuvõttes taotleb kaitsja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri 1995.a. otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Prokurör leiab, et kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, kuid M. Pärnsalu poolt toime pandud kuriteod tuleb kvalifitseerida KrK § 115 lg 1 ja §-de 15 lg 2 ning 115 lg 2 p. 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokuröri M. Püssi seletuse tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on jõutud õigele järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole leidnud tõendamist M. Pärnsalu poolt vabatahtlik loobumine kuriteo lõpuleviimisest. M. Pärnsalu ei lõpetanud R. T suhtes vägivalla kasutamist pärast seda kui sai aru kannatanu vastupanust ja soovist mitte astuda temaga sugulisse vahekorda, vaid jätkas ligemale poole tunni vätlel füüsilise vägivalla tarvitamist eesmärgil astuda kannatanuga suguühendusse. Suguühtesse astumine ei osutunud aga võimalikuks kannatanu aktiivse vastupanu tõttu, see on M. Pärnsalust mitteolenevatel põhjustel. Loobumine kuriteo toimepanemisest ei ole vabatahtlik kui kuriteo toimepanemine osutus antud tingimustes ettenähtamatult raskeks. Karistuse mõistmisel on Võru Maakohus arvesse võtnud kõiki KrK §-s 36 sätestatud karistuse mõistmisel arvestada tulevaid asjaolusid ning karistanud M. Pärnsalut KrK § 115 lg 2 sanktsioonis ettenähtud minimaalseima karistusega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti leidnud, et maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid karistuse kergendamiseks ringkonnakohtule ei esitatud ja puudus alus karistuse muutmiseks. Ringkonnakohtu otsuses ei ole öeldud, et KrK § 47 ei ole kohaldatav esimese astme kuritegude puhul. Nimetatud otsuses väidetakse õigesti, et üldjuhul on KrK § 47 kohaldatav vähese raskusastmega kuritegude puhul. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et rahuldamisele ei kuulu prokuröri taotlus M. Pärnsalu poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks. Vastavalt AKKS §-le 49 lg 2 vaatab Riigikohus kaevatava kohtuotsuse läbi kassatsioonkaebuses või - protestis taotletud ulatuses. Käesolevas asjas prokurör kassatsioonprotesti esitanud ei ole. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Jätta Tartu Ringkonnakohtu
8. septembri 1995.a. otsus M. Pärnsalu süüdistusasjas muutmata. Kaitsja O. Kuklase kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
9. novembril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest, Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher