III-1/1-93/95

III-1/1-93/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Zallon Kamolovi süüdistuses KrK § 101 p. 6 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohtu
2. aprilli 1995.a. otsusega tunnistati Zallon Kamolov süüdi KrK § 101 p. 6 järgi ning teda karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Z. Kamolov tunnistati süüdi selles, et tema ööl vastu
3. oktoobrit 1994.a., olles alkoholijoobes, Narva linnas Kangelaste prospekti maja nr. 24 korteris nr. 17 kägistas isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus oma eaka vanaema L. Baskakova. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune Z. Kamolov ja tema kaitsja M. Korlenko apellatsioonkaebused, milles leitakse, et linnakohtu otsus tuleb muuta, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Z. Kamolov kinnitab, et tema ei tapnud L. Baskakovat ning tema poolt eeluurimisel antud ütlused ja puhtsüdamlik süü ülestunnistus saadi temalt politseitöötajate poolse psühholoogilise sunni mõjul. Samuti ei nõustu Z. Kamolov eeluurimisel läbiviidud ütluste ja olustiku seostamise tulemustega ning eksperdi arvamusega selle kohta, missuguses asendis asetses L. Baskakova keha surma saabumise hetkel kuna need on tema arvates omavahel vastuolus. Kaitsja palus oma apellatsioonkaebuses kohtualune õigeks mõista, kuna Z. Kamolovi süü L. Baskakova tapmises pole leidnud linnakohtus tõendamist. Viru Ringkonnakohtu
4. septembri 1995.a. otsusega jäeti Narva Linnakohtu
5. aprilli 1995.a. otsus muutmata, sest ringkonnakohus tunnistas, et Z. Kamolovile süüksarvatud kuritegu on leidnud tõendite kogumiga tõendamist ning kvalifitseeritud õigesti KrK § 101 p. 6 järgi. Viimatinimetatud otsuse juurde on lisatud kohtuniku eriarvamus, milles leitakse, et Narva Linnakohtu otsus ei ole õige, sest Z. Kamolovi poolt toimepandud kuritegu on nii linna- kui ka ringkonnakohus ebaõigesti kvalifitseeritud, kuna tapetud L. Baskakovat ei saa lugeda väga vanaks isikuks KrK § 101 p. 6 mõttes. Viru Ringkonnakohtu
6. oktoobri 1995.a. otsusele esitas süüdimõistetu Z. Kamolov kassatsioonkaebuse, milles kordab apellatsioonkaebuses toodud väiteid ning palub end talle süüksarvatud kuriteos õigeks mõista, kuna tema pole nimetatud kuritegu toime pannud. Ka kassatsioonikaebuses väidab Z. Kamolov, et eeluurimisel ta rõõnas ennast politseitöötajate poolse psühholoogilise sunni mõjul. Samuti leiab ta, et kriminaalasjas läbiviidud kohtumeditsiini ekpertiisi tulemused on vastuolus tema enese poolt eeluurimisel antud ütlustega, mis kogumis tõendab, et tema pole L. Baskakova surmas süüdi. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, kes palus Z. Kamolovi käitumise ümber kvalifitseerida KrK § 100 järgi ning mõista talle karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, leidis: Narva Linnakohus on otsuse tegemisel järginud KrMK IV peatükis sätestatud tõendite kontrollimise ja hindamise juhiseid. Sellise menetluse tulemusena on õigesti tuvastatud Z. Kamolovi süü L. Baskakova tapmisel. AKKS § 29 lg 5 mõtte kohaselt ei pea ringkonnakohus, jättes esimese astme kohtu otsuse muutmata, selles osas kohtuotsuse motiive kordama. Kuna apellatsioonikaebuses vaidlustati põhiliselt tõendeid, mida oli juba uuritud linnakohtu istungil, siis ringkonnakohus, kontrollides tõendeid nii vahetult kohtuistungil kui ka avaldamise kaudu ning jõudes samale hinnangule kui linnakohus, õigesti ei asunud esimese astme kohtuotsuses juba sisalduvaid motiive kordama. Tuvastanud õigesti Z. Kamolovi süü talle inkrimineeritud teo toimepanemises on kohtud aga valesti sisustanud mõistet "rauk", mis on viinud kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli L. Baskakova küllaltki eakas isik (sündinud 1924.a.), kuid ainuüksi eakus ei saa olla isiku raugaks tunnistamise aluseks. "Rauk" on eelkõige meditsiinilise sisuga mõiste ning sisaldab esmalt inimese psüühilist, aga tihti ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Tavaliselt esineb raugale omaseid tunnuseid eakatel isikutel, kuid ta ei ole obligatoorselt esinev nähtus. Seetõttu on kuriteo kvalifitseerimisel KrK § 101 p. 6 järgi kannatanu raugaealisuse motiivil vajalik meedikute, eelkõige aga psühhiaatrite arvamus. Käesolevas asjas puuduvad vähimadki tõendid selle kohta, et L. Baskova käitumises oleksid ilmnenud raukusnõdrameelsus või teised kõrvalekalded või et tema füüsis oleks olnud tugevasti nõrgenenud tulenevalt tema east. Vastupidi, tema iga ei takistanud tal üheskoos lastelastega alkoholi tarbida ja skandaalitseda. Eeltoodu alusel tuleb Z. Kamolovi poolt toimepandu kvalifitseerida KrK § 100 järgi. Kuna selle paragrahvi sanktsioonis nähakse ette leebem karistus, tuleb ka karistust kergendada. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3, 64 p. 3, 49 lg 3 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Narva Linnakohtu
7. aprilli 1995.a. otsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12.septembri 1995.a. otsus Zallon Kamolovi süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p. 6 järgi. Tunnistada Zallon Kamolov süüdi KrK § 100 järgi ja mõista talle karistuseks seitse aastat vabadusekaotuse kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, kassatsioonikaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
8. detsembril 1995.a. ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Lea Kalm, Peeter Vaher