← Eesti

III-1/2-1/95

III-1/2-1/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19.detsembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avaliku

§ 142lg.3 p.4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu D. U. kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. D. U. oli süüdi tunnistatud Võru Maakohtu

  1. juuli 1994.a. otsusega KrK § 142 lg.3 p.4 järgi ja karistatud viie aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. D. U. tunnistati süüdi selles, et ta
  2. detsembril 1992.a. grupis koos teise, seni kindlaks tegemata isikuga X, X tn. N-N asuvas korteris, kasutades vägivalda ja ähvardades selle kasutamisega, nõudis V. ja A. P-lt kooperatiivi "R" võtmete ja 438 000 krooni ulatuses kooperatiivi varade üleandmist. D. U. tunnistati süüdi ka selles, et ta 9.märtsil 1993.a. koos teise, seni kindlaks tegemata isikuga X maakonnas X, X tn. N-N asuvas korteris pressis tapmisähvardusega A. T. ja tema perekonnaliikmetelt välja sõiduauto "O" maksumusega 53000 EEK, 6400 USD ja 860 DEM. Tartu Ringkonnakohtu
  3. oktoobri 1994.a. otsusega jäeti D. U. ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldamata ja Võru Maakohtu
  4. juuli 1994.a. otsus muutmata. Resolutsiooniga
  5. detsembrist 1994.a. keeldus Riigikohtu loakogu D.U. ja tema kaitsja kassatsioonkaebustele menetlusloa andmisest.
  6. oktoobril 1995.a. esitas süüdimõistetu D.U. kaitsja vandeadvokaat M.Lust Riigikohtule teistmisavalduse, tuginedes AKKS §-le 771 lg 3 p.
  7. Avalduses taotletakse Võru Maakohtu
  8. juuli 1994.a. otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
  9. oktoobri 1994.a. otsuse tühistamist, kriminaalmenetluse teistmist D. U.

§ 142lg.3 p.4 järgi ja D.

U. õigeksmõistmist. Teistmisavalduses on korratud mitmeid selliseid väiteid, mida on varem esitatud nii apellatsioon- kui ka kassatsioonkaebuses ning mille analüüs ei saa olla teistmismenetluse esemeks. Uuteks AKKS §-le 771 lg.3 p.5 mõttes on teistmisavalduses nimetatud järgmisi asjaolusid. Kõigepealt loetakse uuteks Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni

  1. miilitsaosakonna ülema
  2. juuni 1995.a. kirjas nr. 1831 esitatud kahte asjaolu. Esiteks seda, et Võru Uurimisbüroo ei ole tegelikult, erinevalt kriminaaltoimikus väidetavale, teinud järelepärimist Sankt-Peterburgi linna Krasnogvardeiski rajooni
  3. osakonna ülemale D. U. viibimise kohta Sankt-Peterburgi hotellis "K" ajavahemikus 17.detsember 1992 kuni 24.detsember
  4. Teiseks seda, et Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni
  5. miilitsaosakonna ülemaks oli hr.V. V. kuni 1993.a. juunikuuni. Seega ei saa V. V. nimelt 1993.a. augustis Võru Uurimisbüroole saadetud teletaipogrammi (kriminaaltoimiku II köide, toimiku leht nr.240), mille kohaselt D. U. ei ole 1992.a. detsembris elanud Sankt-Peterburgi hotellis "K", olla tõene. Uueks asjaoluks loeb avaldaja ka talle 10.novembril 1994.a. Sankt-Peterburgi autoteenindusfirmast "P" saadetud faksis sisalduvat õiendust, mille kohaselt, erinevalt kriminaalasjas tuvastatust, palutakse lugeda U. auto remontimise eest tasumise kuupäevaks mitte 23.november 1992 vaid 23.detsember
  6. Samuti loeb avaldaja uueks seda asjaolu, et kuna teistmisavaldusele lisatava volikirja koopia tekstist nähtuvalt volitas A. T.
  7. juulil 1993.a. V. Z. müüma talle kuuluvat sõiduautot "O"(reg.nr. xxx XXX), siis ei saanud avaldaja arvates ei see auto ega tema tehniline pass olla D. U. poolt A. T. ära võetud 9.märtsil 1993.a. Riigikohtu istungi rakendamisel taotles prokurör võtta kriminaaltoimikusse Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti uurimisvalitsuse esimese osakonna ülema S. N. poolt Võru politseiprefektile saadetud faksi nr. 8/8751 15.detsembrist 1995.a., milles kinnitatakse, et Võru Uurimisosakond on esitanud 20.augustil
  8. a. SanktPeterburgi järelepärimise D. U. viibimise kohta hotellis "K" , samuti seda, et V. V. oli Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni
  9. miilitsaosakonna ülemaks kuni 1993.a. novembrikuuni. Arvestades ka avaldaja arvamust, rahuldas kohus prokuröri taotluse. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadanud läbi kriminaalasja, samuti teistmisavalduse ja selle lisad ning kuulanud ära teistmisavalduse esitaja seletuse, milles jäädi teistmisavalduses esitatud taotluse juurde ja prokuröri seletuse, milles taotleti teistmisavalduse rahuldamata jätmist, leidis: Mitte ükski teistmisavalduses esitatud asjaolu ei ole käsitletav uue asjaoluna AKKS § 771 mõttes ja seetõttu puudub alus kriminaalasja teistmiseks. Avaldaja on seisukohal, et kõik tema poolt osundatavad asjaolud on käsitletavad uute asjaoludena AKKS § 771 lg.3 p.5 mõttes. Erinevalt kõigist teistest ei pea see teistmisalus olema tuvastatud mingi muu kohtuotsusega ja seetõttu on kõik avaldaja poolt teistmisavaldusele lisatavad dokumendid põhimõtteliselt aktsepteeritavad teistmisküsimuse lahendamise lähtealusena. Kõnealuse teistmisaluse olemasolu sedastamisel on aga piiravaks tingimusteks nõue, et tegemist peab olema uue olulise asjaoluga, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise. See, kas mingi väidetavalt uus asjaolu vastab ülalkirjeldatud tunnustele, sõltub reeglina konkreetsetest olukorrast, kuid igal juhul on käsitletavast teistmisalusest põhjust rääkida siis, kui uus asjaolu sunnib korrigeerima või ümber hindama teistitava kriminaalasja tõendamiseseme mingit konkreetset asjaolu. Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni
  10. miilitsaosakonna ülema
  11. juuni 1995.a. kirjas nr. 1831 esitatud kahte asjaolu ei pea Riigikohtu krimnaalkolleegium võimalikuks tunnistada uuteks asjaoludeks seetõttu, et nende usaldusväärsuse kummutab Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti uurimisvalitsuse esimese osakonna ülema S. N. poolt Võru politseiprefektile saadetud faks nr. 8/8751 15.detsembrist 1995.a. Kuid ka juhul, kui need kaks asjaolu lugeda uuteks, ei ole alust tunnistada neid olulisteks AKKS § 771 lg.3 p.5 mõttes. Avaldaja poolt kõnealuste asjaolude esitamise eesmärk on D. U. alibi tõendamine: selle tõendamine, et D. U.ei saanud
  12. detsembril 1992.a. panna X toime väljapressimist, sest ta oli sel ajal sisse kirjutatud Sankt-Peterburgi hotelli "K". Samas on Võru Maakohtu 28.juuli 1994.a. otsuses rõhutatud, et isegi siis, kui lugeda tõsikindlalt tuvastatuks, et D. U. oli ajavahemikuks 19.detsember 1992.a. kuni 24.detsember 1992 kirjutatud sisse nimetatud hotelli ja et D. U. auto oli antud
  13. detsembril Sankt-Peterburgis remonti, ei anna see absoluutset alust rääkida D. U. alibist: Sankt-Peterburgi vahemaad ja kaasaegseid liiklusvõimalusi arvestades ei välista sissekirjutus hotelli ning auto remonti andmine Sankt-Peterburgis mingil määral ei hotelli sissekirjutatu ja auto omaniku X viibimise võimalikkust ega ka nende tõendite usutavust, mis kinnitavad D. U. poolt väljapressimise toimepanemise Haapsalus. Asjaolu, et A. T.on 13.juulil 1993.a. volitanud V. Z. müüma talle kuuluvat sõiduautot "O"(reg.nr. xxx XXX) on teistitavas kriminaalasjas Võru Maakohtu
  14. juuli 1994.a. otsusega tuvastatuga võrreldes iseenesest küll uus asjaolu, kuid seda mitte AKKS § 77-1 lg 3 p. 5 mõttes. Teistitavas kriminaalasjas on nimetatud seadusjõustunud kohtuotsusega tõendatuks tunnistatud, et
  15. märtsil 1993.a. võttis D. U. A. T. koos rahaga ära ka sõiduautot "O" (reg. nr. xxx XXX) ja selle auto tehnilise passi. Seda tõendatuks tunnistatud asjaolu ei kummuta mingil määral
  16. juulil 1993.a. - see on enam kui neli kuud hiljem koostatud volikiri kõnealuse auto müügiks. Küsimus sellest, mis sai hiljem D. U. poolt A. T. äravõetud autost, ei ole antud kiminaalasjas kuulunud tõendamisesemesse. A. T. poolt
  17. juulil 1993.a. oma sõiduauto müügi volitamise fakt oleks olnud teistitavas kriminaalasjas uueks asjaoluks AKKS § 77-1 lg.3 p.5 mõttes siis, kui A. T. oleks kriminaalmenetluses tsiviilhagejana taotlenud kõnealuse auto tagastamist ja kui see oleks D. U. kohtuotsusega ka välja mõistetud. A. T. ei ole aga esitanud tsiviilhagi auto tagastamiseks ja seda ei ole tema kasuks D. U. ka välja mõistetud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 77-5 lg.6, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  18. Jätta kriminaalasi D. U.

§ 142lg 3 p.

4 järgi teistimata.

  1. Süüdimõistetu D. U. kaitsja vandeadvokaat Mare Lusti teistmisavaldus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
  2. detsembril 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.