III-1/3-4/95

III-1/3-4/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 7.veebruaril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja V.U. süüdistuses NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4, VNFSV KrK §-de 17 ja 107 ning 109 järgi süüdimõistetu V.U. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Pärnu oblastikohtu 26.novembri 1952.a. otsuses ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10.detsembri 1952.a. määruses. Kohtuistungist võttis osa menetlusosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Pärnu oblastikohtu 26.novembri 1952.a. otsusega mõisteti V.U. süüdi ja teda karistati NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4, samuti VNFSV KrK §-de 17 ja 107 ning 109 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat paranduslikus töölaagris ühes õiguste kaotusega 3 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Karistuse kandmise alguse ajaks loeti 3.jaanuar 1953.a. Kohtuotsuse järgi tunnistati V.U. süüdi selles, et tema, töötades Xxxxx rajooni kolhoosi "Kalev" esimehena, kuritarvitas oma ametiseisundit ja müüs alla turuhinda1951.a. kolhoosi agronoomile E.S-le kaks nuumsiga ja 1952.a. mitmel korral kokku 117 kukke ja kana, kuigi kolhoosil oli täitmata loomakasvatusplaan ja riiklikud müügikohustused. V.U. teadis, et E.S. müüb sea- ja linnuliha edasi kasusaamise sihil Tallinna turul. Selleks andis ta E.S-le fiktiivsed volitused ning laskis vormistada fiktiivsed turustusaruanded ja kassa sissetulekuorderid. V.U. tekitas kolhoosile kahju 1.214 rbl. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10.detsembri 1952.a. määrusega jäeti Pärnu oblastikohtu 26.novembri 1952.a. otsus muutmata. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 27.märtsi 1953.a. seadluse "Amnesteerimise kohta" alusel lühendati V.U. karistusaega poole võrra. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 4.detsembri 1954.a. otsusega anti V.U-le armu, asendades kandmata karistusaja ühe aasta paranduslike töödega kolhoosis 15% kinnipidamisega töötasust. V.U. vabanes kinnipidamiskohast 11.detsembril 1954.a. Süüdimõistetu V.U. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle süüksarvatud tegudes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M.Püss"i arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: V.U. süüdimõistmisel NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4, VNFSV KrK §-de 17 ja 107 ning 109 järgi talle süüksarvatud tegudel ei ole seost Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetud võitlusega. Seetõttu puudub õiguslik alus V.U. rehabiliteerimiseks vastavalt Eesti Vabariigi 19.veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" sätetele. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide järgi, mis on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 järgi Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, võib okupeeriv riik kehtestada okupeeritud territooriumil kriminaalseadusi, mis näevad ette kriminaalvastutuse okupatsioonivõimu poolt keelatud tegude eest. Kui isiku on mõistnud süüdi okupeeriva riigi kompetentne kohtuorgan ning kriminaalasja arutamisel ja kohtuotsuse tegemisel on järgitud kehtestatud protsessikorda, kusjuures Eesti Vabariigis ei ole isiku rehabiliteerimist talle süüksarvatud tegudes seadusega sätestatud, ei ole alust okupatsiooniaegse kriminaalasja lõpetamiseks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V.U. süüdimõistmisel NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 järgi on lähtutud NSVL Ülemkohtu pleenumi 6.mai 1952.a. määrusest nr.6, milles nõutakse, et kolhoosile kuuluvate produktide alandatud hinnaga müümine tuleb kvalifitseerida riisumisena. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgi võib okupeeriv riik lähtuda okupeeritud riigi kodaniku süüdimõistmisel üksnes kriminaalseadusest, mitte aga kohtuasutuse ettekirjutusest. NSVL Ülemkohtu pleenum väljus teo kvalifitseerimise kohta ettekirjutuse tegemisel kriminaalseaduse enda raamidest, kusjuures pleenumi määrus erines seadusest oma mahu ja sisu poolest. Seetõttu on V.U. süüdi mõistetud NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 järgi alusetult. Kohtulahendites sisalduvad kohtujäreldused V.U. süüdimõistmisel VNFSV KrK §-de 17 ja 107 ning 109 järgi on kooskõlas kriminaalasja faktiliste asjaoludega. Juhindudes AKKS §-dest 49 lg.3, 63 p.3, 65 lg.3, ja 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Pärnu oblastikohtu 26.novembri 1952.a. otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10.detsembri 1952.a. määrus V.U. süüdimõistmise osas NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4.juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 järgi. Muus osas jätta Pärnu oblastikohtu 26.novembri 1952.a. otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10.detsembri 1952.a. määrus muutmata. 2. V.U. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt. Riigikohtu otsus jõustub 7.veebruaril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe