S. süüdistuses
§-de 195 lg 3 ning 140 lg 1 järgi Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnakohtu 27. juuni 1991.a. otsusega tunnistati V. I. süüdi ENSV
§-de 140 lg 2 p.-de 3,4 ja 195 lg 2 järgi ja karistati kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega kaks aastat ja kuus kuud. Karistus mõisteti ENSV
23. juulil 1992.a. tunnistas Kohta-Järve Linnakohus V. I. süüdi
lg 2 järgi ja mõistis karistuseks kaks aastat vabadusekaotust.
juuni 1991.a. kohtuotsusega mõistetud karistusest kaks aastat ja lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguspäevaks luges kohus V. I. vahi alla võtmise kuupäeva
§-s 45 sätestatud nõude, et eelvangistusaeg tuleb arvestada karistuse tähtaja hulka, täitmist V. I. poolt ärakandmisele kuuluv lõplik karistus. Ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse näitamine kohtuotsuses on vajalik ka süüdimõistetu vabastamisel karistusest
alusel, sest vabadusekaotusest vabastatakse tingimuslikult ärakandmisele kuuluvast karistusest. Kohtla-Järve Linnakohtu
sätestab, et karistuse mõistmisel mitme kohtuotsuse järgi liidab kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Kandmata karistuseks oli V. I. 27. juuni 1991.a. kohtuotsuse järgi aga üks aasta, üheksa kuud ja 19 päeva. Kuna Kohtla-Järve Linnakohus on ebaõigesti kohaldanud
§-de 41 ja 45 sätteid, tuleb kohtuotsus lõpliku karistuse mõistmise osas muuta ja sellest maha arvata V. I. vahi all viibimise aeg kaheksa kuud ja 11 päeva. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3; 64 p. 3, 65 lg 3 ja779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu 23.juuli 1992.a. otsus V. I.
2. Mõista V. I. lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.