III-1/3-10/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 11. aprillil 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul

§ 195lg 3 järgi ja M.

S. süüdistuses

§-de 195 lg 3 ning 140 lg 1 järgi Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnakohtu 27. juuni 1991.a. otsusega tunnistati V. I. süüdi ENSV

§-de 140 lg 2 p.-de 3,4 ja 195 lg 2 järgi ja karistati kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega kaks aastat ja kuus kuud. Karistus mõisteti ENSV

§ 47alusel tingimisi 3- aastase katseajaga.

23. juulil 1992.a. tunnistas Kohta-Järve Linnakohus V. I. süüdi

§ 195

lg 2 järgi ja mõistis karistuseks kaks aastat vabadusekaotust.

§ 41alusel liideti sellele karistusele 27.

juuni 1991.a. kohtuotsusega mõistetud karistusest kaks aastat ja lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguspäevaks luges kohus V. I. vahi alla võtmise kuupäeva

1. juuni 1992.a. Avalduses kohtuvea parandamiseks väidab V. I., et temale mitme kohtuotsuse järgi karistuse mõistmisel ei ole arvesse võetud vahi all viibitud aega enne Kohtla-Järve Linnakohtu
2. juuni 1991.a. otsuse tegemist, s. o. ajavahemikku
3. oktoobrist 1990.a. kuni
4. juunini 1991.a. Kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles toetati avalduses sisalduvat taotlust tuvastas: Kohtla-Järve Linnakohus on
5. juuni 1991.a. kohtuotsuse kirjeldavas-motiveerivas osas märkinud, et kohus arvestab V. I. karistuse mõistmisel asjaoluga, et kohtualune on vahi all viibinud juba 8 kuud. Samas ei ole kohtuotsuse resolutiivosas näidatud KrPK § 275 p. 4 kohaselt milline on pärast

§-s 45 sätestatud nõude, et eelvangistusaeg tuleb arvestada karistuse tähtaja hulka, täitmist V. I. poolt ärakandmisele kuuluv lõplik karistus. Ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse näitamine kohtuotsuses on vajalik ka süüdimõistetu vabastamisel karistusest

§ 47

alusel, sest vabadusekaotusest vabastatakse tingimuslikult ärakandmisele kuuluvast karistusest. Kohtla-Järve Linnakohtu

1. juuli 1992.a. otsuses on ekslikult märgitud, et
2. juuni 1991.a. kohtuotsusest liidetakse kaks aastat vabadusekaotust.

§ 41

sätestab, et karistuse mõistmisel mitme kohtuotsuse järgi liidab kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Kandmata karistuseks oli V. I. 27. juuni 1991.a. kohtuotsuse järgi aga üks aasta, üheksa kuud ja 19 päeva. Kuna Kohtla-Järve Linnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§-de 41 ja 45 sätteid, tuleb kohtuotsus lõpliku karistuse mõistmise osas muuta ja sellest maha arvata V. I. vahi all viibimise aeg kaheksa kuud ja 11 päeva. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3; 64 p. 3, 65 lg 3 ja779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu 23.juuli 1992.a. otsus V. I.

§ 41alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista V. I. lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi

§ 41alusel kaks aastat, üheksa kuud ja 19 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas.

1. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda
2. juuni 1992.a.
3. V. I. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Kohtuotsus jõustub 11.aprillil 1995.a. ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg