III-1/3-38/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 31. oktoobril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas aval

§ 41alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

Ärakandmisele kuuluvast karistusest arvati maha vahi all viibitud aeg

1. novembrist 1993.a. kuni
2. detsembrini 1993.a. ja ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks loeti üks aasta 5 kuud ja 24 päeva vabadusekaotust noortevanglas. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Riigiprokuratuuri prokurör T.Vassilevskaja esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles taotleb Viljandi Maakohtu
3. oktoobri 1994.a. otsuse tühistamist J.

§-de 40 ja 41 alusel mõistetud karistuste osas ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Taotluse motiivide kohaselt on Viljandi Maakohus karistuste liitmisel eiranud absorptsiooni- ja kumulatsiooniprintsiipi ning sellest tulenevalt on J.K-le mõistetud lõplik karistus ebaõige. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kelle arvates tuleb tühistada Viljandi Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus J.K-le kuritegude ja kohtuotsuste kogumi eest mõistetud karistuste osas, tuvastas: Lõpliku karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest võib kohaldada kas absorptsiooni- või kumulatsiooniprintsiipi. Rakendades karistuse mõistmisel absorptsiooniprintsiipi, loeb kohus lõplikuks karistuseks üksikute kuritegude eest mõistetud põhikaristustest raskema. Kumulatsiooniprintsiibi kohaldamisel liidab kohus üksikute kuritegude eest põhikaristused kas täies ulatuses või osaliselt. Viljandi Maakohus otsustas J.K-le kuritegude kogumi eest lõpliku karistuse mõistmisel juhinduda absorptsiooniprintsiibist, st. otsustas lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kuid samas tegi maakohus selle printsiibi rakendamisel vea ja kohaldas ebaõigesti KrK § 40 sätteid. Lugedes kergema karistuse - üks aasta vabadusekaotust - kaetuks raskemaga - ühe aasta ja 6 kuuse vabadusekaotusega, on kohus saanud ekslikult lõplikuks karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Kuritegude kogumi eest väära karistuse mõistmine põhjustas ka kohtuotsuste kogumi eest KrK § 41 lg.1 ja 2 järgi ebaõige lõpliku karistuse mõistmise. Kuna Viljandi Maakohtu otsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 1995.a. otsusega, siis peab Riigikohus vajalikuks väljuda esitatud avalduse piiridest ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu kuulub osaliselt tühistamisele nii Viljandi Maakohtu, kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus J.K. süüdistusasjas. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 49 lg. 3, 63 p. 2, 64 p. 3, 65 lg. 3 ja 77-7, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viljandi Maakohtu 14. oktoobri 1994.a. otsus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. jaanuari 1995.a. otsus J.

§-de 40 ja 41 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viljandi Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta otsused muutmata.

1. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Otsus jõustub
2. oktoobril 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert Lindmäe Liikmed Lea Kalm Eerik Kerganberg