III-1/3-40/95

III-1/3-40/95 KOHTUMÄÄRUS Tartus

1. novembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi H.V. rehabiliteerimisavalduse. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss, kes enne kriminaalasja sisulist arutamist esitas vastavalt AKKS §-le 54 taotluse jätta avaldus kohtuvea parandamise korras läbi vaatamata, kuna H.V. on süüdi mõistetud ja talle süüksarvatud teod on ümberkvalifitseeritud kohtuväliselt. Taotluse lahendamisel Riigikohus leidis, et H.V. mõisteti süüdi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku ministri juures asuva Erinõupidamise
2. juuni 1951.a. protokolli alusel (protokolli väljavõte nr. 23) mõisteti H.V. süüdi ja teda karistati VNFSV KrK §-de 581 a, 589 , 5810 lg. 1, 5811 , ja 182 lg. 1 järgi vabadusekaotusega 10 aastat paranduslikus töölaagris. Erinõupidamise protokolli järgi tunnistati H.V. süüdi selles, et ta kuulus nõukogudevastasesse natsionalistlikku organisatsiooni, osales diversiooni toimepanemises ja hoidis ebaseaduslikult tulirelva. H.V. karistuse kandmise alguse ajaks loeti
3. november 1950.a. Kinnipidamiskohast vabanes H. V.
4. juulil 1956.a. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee uurimisosakonna
5. jaanuari 1989.a. kokkuvõttes on H. V-le VNFSV KrK §-de 581 a, 589 , 58 10 lg. 1, 5811 ja 182 lg. 1 järgi süüksarvatud teod kvalifitseeritud ümber VNFSV KrK §-de 74 lg. 2, ja 182 lg. 1 järgi. H.V. taotleb oma avalduses rehabiliteerimist talle VNFSV KrK §-des 74 lg. 2, ja 182 lg. 1 järgi süüksarvatud tegudes. Kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega, mis on esitatud
6. augusti 1949.a. Genfi konventsioonis Okupeeritud territooriumi elanike kaitse kohta, võib okupeeritud riigi kodanikku süüdi mõista ja karistada üksnes okupeeriva riigi kompetentne kohtuorgan, kusjuures kriminaalasja läbivaatamisel ja kohtuotsuse tegemisel tuleb järgida kehtestatud protsessikorda. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. ENSV RJK uurimisosakond ei olnud pädev süüdimõistetule süüksarvatud tegusid ümberkvalifitseerima, mistõttu tema sellekohane otsustus
7. jaanuari 1989.a. kokkuvõttes on õigustühine. Kuna H.V. on süüdi mõistetud ja talle süüksarvatud teod on kvalifitseeritud ümber kohtuväliselt, puuduvad kriminaalasjas kohtulahendid, mis võiksid olla Riigikohtus kohtuvea parandamise objektiks. Seetõttu tuleb lugeda H.V. vastavalt Eesti Vabariigi
8. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-le 1 lg. 1 ja 2 kohtuväliselt rehabiliteerituks. Kriminaalasjas kohtulahendite puudumise tõttu ei saa Riigiarhiivi filiaal rehabiliteerimistunnistust väljastada. Seda tuleb teha Riigikohtu määruse alusel. Juhindudes AKKS §-dest 54 lg. 1 ja 2 ning Eesti Vabariigi
9. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-st 1 lg. 1 ja 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s:
10. Jätta kriminaalasi H.V. süüdistuses VNFSV KrK §-de 581 a, 589 , 5810 lg. 1, 5811 ja 182 lg. 1 järgi läbi vaatamata.
11. Kohtumääruse alusel väljastada H.V-le rehabiliteerimistunnistus tema rehabiliteerimise kohta talle VNFSV KrK §-de 581 a, 589 , 5810 lg. 1, 5811 , ja 182 lg. 1 järgi süüksarvatud tegudes.
12. Prokuröri taotlus rahuldada. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe Jüri Rätsep