III-1/3-48/95

III-1/3-48/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja O.G. süüdistuses KrK §-de 140 lg. 2 p. 3 ja 15 lg. 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.G. tunnistati Tallinna Linnakohtu
2. aprilli 1995.a. otsusega süüdi KrK § 140 lg. 2 p. 3 ja 15 lg. 2 järgi ning teda karistati ühe aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. O.G. tunnistati süüdi selles, et ta
3. detsembril 1994.a kella 23.00-24.00 paiku, olles alkoholijoobes, nõudis koos tundmatuks jäänud isikuga Xxxxxxxxx Xxxxxxxxx xxx xx ühiselamus sisselaskmist tuppa nr. xx. Kui toas viibinud A.A. avas ukse, sisenes O.G. tuppa ning pani endale tasku H.M-le kuuluva paki teed ja tikutoosi. Pärast seda, kui A.A. ja H.M. olid taost välja jooksnud, pakkis O.G. kilekotti H.M-le kuuluvaid esemeid 924 krooni ja 30 sendi väärtuses. Mõni minut hiljem peeti O.G. politsei poolt kinni ja kõik esemed tagastati kannatanule. O.G. oli varem süüdi mõistetud Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohtu
4. juuni 1990.a. otsusega KrK § 139 lg. 2 p. 1 ja 2 ning 195 lg. 2 järgi ja karistatud 3 aasta ja 3 kuulise vabadusekaotusega, kuid
5. aprillil 1992.a. oli O.G. 1 aasta 2 kuud ja 6 päeva enne karistuse tähtaja lõppu tingimisi karistusest vabastatud. Tallinna Linnakohtu
6. aprilli 1995.a. otsuse peale esitas O.G. apellatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas temale süüks arvatud kuriteo kvalifikatsiooni, väites, et tuppa sisenemisel puudus tal tahtlus sealt midagi varastada. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai 1995.a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
8. aprilli 1995.a. otsus muutmata ja O.G. apellatsioonkaebus rahuldamata. Avalduses kohtuvea parandamiseks Tallinna Linnakohtu
9. aprilli 1995.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. mai 1995.a otsustes taotleb Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber seda, et O.G. tegevuse kvalifitseeritaks ümber KrK § 140 lg. 1 ja 15 lg. 2 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. Avaldaja väidab, et nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on eksinud O.G. karistatuse kustumise tähtaja alguse kindlaksmääramisel: teoorias tunnustatud põhimõtte kohaselt tuleks karistuse kustumise tähtaega arvestada igal juhul alates karistuse kandmisest vabanemisest ja sõltumata sellest, kas süüdimõistetu vabanes enne tähtaega või seoses karistuse ärakandmisega. Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohtu
11. juuni 1990.a otsusega mõistetud karistusest vabastati O.G. tingimisi enne tähtaega
12. aprillil 1992.a. ja sellest kuupäevast peab algama ka karistatuse kustumise tähtaja kulgemine. Järelikult ei olnud avaldaja arvates O.G. l
13. detsembril 1994.a. - see on uue kuriteo toimepanemise ajal - enam karistustust ja ta ei olnud käsitatav KrK §-s 140 lg. 2 p. 3 tähendatud isikuna. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati avalduses sisalduvat taotlust, leidis: O.G. enne tähtaega karistusest vabastamise ajal ( 2.aprillil 1992.a.) kehtinud ENSV KrK § 58 lg.3 kohaselt pidi karistatuse kustumise tähtaeg tema suhtes algama 02.aprillist 1992.a. - see on alates põhi- ja lisakaristusest vabanemisest ning karistatuse kustumise tähtaja pikkuse määramisel tuli tema puhul lähtuda tegelikult ärakantud karistusest. O.G. poolt tegelikult ärakantud karistus kuni tema enne tähtaega karistusest vabastamiseni oli kaks aastat ja kakskümmend neli päeva. Vastavalt 2.aprillil 1992.a. kehtinud ENSV KrK §-le 58 lg. 1 p. 4 oleks karistuse kustumise tähtaeg sel juhul pidanud olema kolm aastat ja O.G. karistatus oleks pidanud kustuma 2.aprillil 1995.a. Kuid 5.detsembril 1994.aastal, mil O.G. pani toime uue kuriteo, kehtis juba "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uus redaktsioon - Kriminaalkoodeks, millega oli muudetud ka karistatuse kustumist reguleerivaid sätteid. Vastavalt KrK §-le 58 lg.1 p.4 kustub isikutel, kellele mõistetakse vabadusekaotus kuni viie aastani, karistatus kahe aasta möödumisel karistuse ärakandmisest. Kooskõlas KrK § 6 lg.2 mõttega tuleb uut kaheaastast karistatuse kustumise tähtaega kohaldada ka O.G. suhtes. Seetõttu kustus O.G. karistatus 2.aprillil 1994.a. ja tema poolt 5.detsembril 1995.a. toimepandud tegu oleks pidanud olema kvalifitseeritud KrK § 140 lg. 1 ja 15 lg. 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et Tallinna Ringkonnakohtu
14. mai 1995.a. otsuses on ekslikult asutud seisukohale nagu oleks KrK §-s 55 lg. 9 osundatud ärakandmata karistusaeg tingimuslik karistus ja õiguslikult täpselt samatähenduslik KrK §-s 47 sätestatud katseajaga. Tegelikult sätestatakse KrK §-s 47 vabadusekaotusliku karistuse tingimuslikku mittekohaldamist ja KrK §-s 55 tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamist. Erinevalt KrK §-st 47 ei ole seadusandja §-s 55 lg. 9 kasutanud terminit katseaeg. Antud juhul kõige olulisem on aga see, et KrK §-s 58 on väga selgelt eristatav karistatuse kustumise regulatsioon ühelt poolt nende suhtes, kellele karistust tingimisi ei kohaldatud(KrK § 58 lg.1 p.1) ja teiselt poolt nende suhtes, kes vabastati enne tähtaega karistusest (KrK § 58 lg.4). Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p.3, 64 p.3 ja 65 lg.3 ja 77 9, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1.Tühistada Tallinna Linnakohtu
15. aprilli
16. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu
17. mai 1995.a. otsused O.G. süüditunnistamises KrK §-de 140 lg.2 p.3 ja 15 lg.2 järgi. 2.Tunnistada O.G. süüdi KrK §-de 140 lg.1 ja 15 lg.2 järgi. 3.Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu
18. aprilli
19. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu
20. mai 1995.a. otsused muutmata. Riigikohtu otsus jõustub
21. detsembril 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Lea Kalm Eerik Kergandberg