3-1-1-4-96

3-1-1-4-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja L. P. süüdistuses KrK § 195 lg 3 ja U. S. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. L. P. ja U. S. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu
2. augusti 1995.a. otsusega KrK §-de 15 lg 2 ning 141 lg 2 p. 1, 2 ja 3 järgi. L. P. karistati kuue aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas, lugedes KrK § 40 lg 3 alusel selle karistusega kaetuks L. P.-le Harju Maakohtu
3. mai 1995.a. otsusega mõistetud karistuse. U. S. karistati kuueaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. L. P. ja U. S. tunnistati süüdi selles, et nad
4. detsembril 1994.a. kella 19.30 paiku Tallinnas J tänava ja X maantee nurgal asuvas bussipeatuses eelneval kokkuleppel tungisid kallale J. G.-le ja eeluurimisel tuvastamata isikule, nõudes nendelt raha. Raha mittesaamisel peksid L. P. ja U. S. kannatanuid rusikatega näkku. L. P. lõi kaks korda J. G.-le noaga, tekitades talle kergeid terviserikkega kehavigastusi ning loopis kannatanuid kividega. Kuritegu jäi lõpule viimata L. P. ja U. S. tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest politsei pidas nad kinni. Tallinna Linnakohtu
5. augusti 1995.a. otsuse peale esitasid kohtualused L. P. ja U. S. apellatsioonkaebused, milles vaidlustasid enda süüdimõistmise röövimises. Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri 1995.a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
7. augusti 1995.a. otsus L. P. ja U. S. süüdtunnistamises KrK §-de 15 lg 2 ja 141 lg 2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning neile mõistetud karistuste osas. Nimelt asus ringkonnakohus seisukohale, et isikutel, kellel on taskus 1500 krooni, puudub vajadus kelleltki raha nõuda ja et vaid ühe krooni nõudmist ei saagi kvalifitseerida röövimisena. Seetõttu tunnistati L. P. süüdi KrK § 195 lg 3 järgi ja karistati neljaaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas, lugedes KrK § 40 lg 3 alusel selle karistusega kaetuks L. P.-le Harju Maakohtu
8. mai 1995.a. otsusega mõistetud karistuse. U. S. tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati kolme aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu
9. oktoobri 1995.a. otsuse peale esitas süüdimõistetu L. P. kassatsioonkaebuse, milles taotleb talle mõistetud karistuse vähendamist, kuna on oma süüst aru saanud ja kahetseb toimunut. Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonprotesti, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
10. oktoobri 1995.a. otsuse tühistamist kuiteo ebaõige kvalifikatsiooni tõttu ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassatsioonprotestis leitakse, et ringkonnakohus ei ole oma istungil kriminaalasja igakülgselt ja täielikult uurinud ja see on endaga kaasa toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati pratestis sisalduvat taotlust, leidis: L. P. kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, sest L. P.-le karistuse mõistmisel ei ole rikutud kriminaalkoodeksis karistuse mõistmist reguleerivaid sätteid ning mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. Prokuröri kassatsioonprotest kuulub rahuldamisele. Tallinna Linnakohtu
11. augusti 1995.a. otsusest nähtuvalt on kohtulikul uurimisel esimese astme kohtus tõsikindlalt tuvastatud, et L. P. ja U. S. nõudsid J. G.lt ja eeluurimisel tuvastamata isikult raha. Tallinna Ringkonnakohtu
12. oktoobri 1995.a. otsuses on märgitud, et kriminaalasja materjalidest ja menetlusosaliste ütlustest nähtuvalt nõudsid L. P. ja U. S. tegelikult vaid ühte krooni, kuid selles ringkonnakohtu otsuses ei ole esitatud mingit konkreetset tõendite analüüsi, mis võimaldaks ümber lükata esimese astme kohtu poolt tuvastatud raha hõivamise tahtlust. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kuritegeliku käitumise kvalifitseerimist röövimisena ei välista veel iseenesest asjaolu, et isikul on kuriteo toimepanemisel taskus piisavalt raha ja et ta pöördub kannatanu poole suhteliselt väikest summat nõudes. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.2, 64 p.3 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
13. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
14. oktoobri 1995.a. otsus L. P. süüditunnistamises KrK § 195 lg 3 ja U. S. süüditunnistamises KrK § 195 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse.
15. Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotest rahuldada.
16. L. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
17. jaanuaril 1996.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe