3-1-1-15-96

3-1-1-15-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril 1996.a Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras tõlk Lüüli Lomp"i juuresolekul läbi kriminaalasja I-V. F. süüdistuses KrK §-de 1611 ja 100 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena I-V. F. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikov, kannatanu I. L. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu
2. septembri 1995.a. otsusega mõisteti I-V. F. süüdi KrK §-de 1611 ja 100 järgi ning karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel 7-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. I-V. F. tunnistati süüdi selles, et ta kriminaalpolitsei inspektorina oma ametiülesannete täitmisel
3. aprillil 1995.a. X-s K. tänaval kurjategijate tabamiseks korraldatud politseioperatsiooni käigus kasutas Politseiseaduse § 15 nõuete vastaselt vajaduseta tulirelva ilma et oleks olnud ohtu tema elule ja tervisele. Kasutades tulirelva eeskirjade vastaselt, tulistas ta Makarovi süsteemi 9,0 mm kaliibrilisest püstolist läbi I. L.-le kuuluva auto BMV parempoolse esiukse klaasi ja lasuga pähe tappis autos istunud P. L. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat L. Olovjani"nikov ja kannatanu I. L. Kaitsja apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja I-V. F. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab kaebuses, et linnakohtu otsuses on õigesti kirjeldatud faktilisi asjaolusid, kuid tehtud nendest ebaõiged järeldused. I-V. F. tulistas püstolist alles siis kui oli veendunud, et autos istuja kummardus relva haarama ja tulistades ei soovinud autosolijat tappa. Viimast tabas lask seetõttu, et ta lasu momendil ootamatult ajas end sirgu. I-V. F. sooritas oma teada hoiatuslasu, takistamaks autosolijat tõusmast ja teda ründamast. I-V. F.-l oli alus hinnata oma seisundit hädakaitsena ja kuna tal ei olnud võimalik aru saada, et tegemist on näilise hädakaitsega, on kriminaalvastutus välistatud. Ülaltoodust lähtudes leidis kaitsja, et ei ole alust süüdistada IV. F. ka KrK § 1611 järgi relva ebaseaduslikus kasutamises. Kannatanu oma apellatsioonkaebuses leidis, et I-V. F. käitumine tuleb kvalifitseerida KrK § 101 p. 7 järgi tahtliku tapmisena paljude inimeste elule ohtlikul viisil, sest ta võis ja pidi ette nägema, et autos viibib kaks inimest ja seega pani oma teoga ohtu mitme inimese elu. Mõistetud karistust pidas apellant liberaalseks, sest ei tuvastatud vastutust kergendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel. Veel leidis kannatanu oma kaebuses, et linnakohus on ekslikult jätnud rahuldamata osa tsiviilhagist. Kokkuvõttes taotles apellant I. L. Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri 1995.a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus I-V. F. süüdistusasjas muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et I-V. F.-l puudus alus arvata, et teda üritatakse rünnata. Ta ei pidanud kinni Politseiseaduse §-s 15 sätestatud tulirelva kasutamise korrast, millega pani toime võimuliialduse. Otsuses märgitakse, et I-V. F. ei tegutsenud hädakaitse või näilise hädakaitse seisundis ja ei olnud sunnitud võtma tarvitusele meetmeid tema vastu suunatud rünnaku tõrjumiseks. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et I-V. F. oli teadlik mitme isiku viibimisest autos, mistõttu kuriteo kvalifitseerimine KrK § 101 p. 7 järgi on välistatud. Kriminaalkolleegium leidis, et I-V. F.-le mõistetud karistus on õige arvestades tema isikut ja täiendava tsiviilhagi rahuldamata jätmine on põhjendatud, sest nõutavad kulutused ei olnud otseselt seotud P. L. matusega. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused I-V. F. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjani"nikov ja kannatanu I. L. Kassaatorid kordavad apellatsioonkaebustes toodud taotlusi ja seal märgitud motiividel taotlevad ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri T. Vee seletuse, milles taotleti kaebuste rahuldamata jätmist ning kaitsja ja kannatanu seletused, kes toetavad kassatsioonkaebustes toodut leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri 1995.a. otsus on seaduslik ja nõuetekohaselt motiveeritud ega kuulu tühistamisele. Tallinna Linnakohus on oma otsuses kvalifitseerinud I-V. F.-i poolt toimepandud kuriteo tahtliku tapmisena, mis oli toime pandud kaudse tahtlusega ja Tallinna Ringkonnakohus on nõustunud selle kvalifikatsiooniga. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud nii objektiivset olukorda kui ka kohtualuse hinnangut olukorrale ja jõudnud õigele järeldusele, et I-V. F. ei tegutsenud hädakaitse või näiliku hädakaitse seisundis. Nõustudes ringkonnakohtu järeldustega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgnevat. Kriminaalõiguse teoorias käsitletakse hädakaitset ohustava õigusvastase ründe tõrjumisena. Näilik hädakaitse tähendab teatavasti olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu - antud juhul tahtlik tapmine -, kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas kohtualune tõepoolest eksis ja arvas, et teda rünnatakse. Ringkonnakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et I-V. F.-l ei olnud põhjust arvata, et teda rünnatakse. Üksnes isiku autos kummardumine ja käe sirutamine ei anna veel alust järelduseks, et järgneb rünnak tulirelvaga. Seda enam, et I-V. F. on ise korduvalt selgitanud, et tema arvates autosolija teda üldse ei näinudki. Ringkonnakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki tõendeid, mis käsitlevad I-V. F. käitumist autole lähenedes ja auto juures, ka vahetult enne tulistamist ja tulistamise ajal ning selle põhjal teinud õiged järeldused. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinkohal täiendavalt järgmist. Juhindudes "Tulirelva kandmise ja kasutamise juhendi" p.-st 10 peab politseipoolne hoiatamine toimuma suuliselt sõnadega : "Seis! tulistan!" või pauguga õhku. I-V. F. politseitöötajana oli instrueeritud relva kasutamise korrast ja pidi teadma kuidas sooritatakse hoiatuslask tulirelvast. Seetõttu ei saa pidada tõeseks tema väidet selle kohta, et sooritades lasu mõne sammu kauguselt autoaknasse, mille taga temale teadvalt istus inimene, oli tegemist hoiatuslasuga. Kaitsja on oma kassatsioonkaebuses juhtinud tähelepanu sellele, et I-V. F. politseinikuna, kes samal päeval osales juba kolmandal politseioperatsioonil, pidi olema eriti ettevaatlik ja järeldama võimaliku relvastatud kurjategija olemasolu autos. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tegutsemine relvastatud isikute vastu ning relvade võimaliku olemasolu ja ründe eeldamine ongi politsei operatiivtöö sisuks. Seega võib politseitöötaja tegutseda näilises hädakaitses vaid erandlikel juhtudel ja siis kui eeldatava ründaja käitumine on tavapärasest ilmselt erinev. Käesolevas kriminaalasjas aga pole selliseid asjaolusid tuvastatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukoha ja põhjendustega, et I-V. F.-i käitumist ei saa kvalifitseerida KrK § 101 p. 7 järgi tapmisena paljude inimeste elule ohtlikul viisil, sest puuduvad tõendid selle kohta, et I-V. F. olnuks teadlik mitme isiku viibimisest autos. Täiendava tsiviilhagi rahuldamata jätmine on seaduslik. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
6. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri 1995.a. otsus I-V. F. süüdistusasjas muutmata.
8. I-V. F. kaitsja ja kannatanu I. L. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
9. jaanuaril 1996.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja : Jüri Ilvest Liikmed : Lea Kalm, Peeter Vaher