3-1-1-19-96

3-1-1-19-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium, koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm, vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. J. süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem neljal korral karistatud J. J., viibides alkoholijoobes, hõivas vägivalda kasutades
2. veebruaril 1995 a. kl. 13.30 ajal X kaupluses N. M.-lt 500 krooni. Kohtualune, olles kaupluses, võttis letil olnud 500 kr. rahatähe ning püüdis sellega põgeneda. Teda takistada püüdnud M.-le lõi J. J. rusikaga näkku. Kannatanu kaotas löögist tasakaalu ja kukkus ning sai kerge terviserikkega kehavigastuse. Kohtualune peeti kohapeal kinni ning raha tagastati omanikule. Kohtumeditsiini eksperdi arvamusest nähtub, et kannatanul väliseid vigastusi ei leidu, kuid diagnoositi rindkere parema poole põrutus, mis võis olla saadud kukkumisel. Selline J. J. käitumine kvalifitseeriti KrK 140 lg. 2 p. 2 järgi ning Valga Maakohus karistas teda
3. septembril 1995.a. KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi 1 aasta 3-kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. Valga Maakohus leidis, et tegu ei saa kvalifitseerida röövimisena, sest elule ja tervisele ohtlikku vägivalda kasutati mitte vara hõivamiseks, vaid peale seda. Maakohtu lahendile esitas apellatsioonprotesti Valga abiprokurör, kes palus kohtuotsuse tühistada ja tegu kvalifitseerida röövimisena KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi ning karistada 6-aastase vabadusekaotusega. Prokuröri väitel jättis maakohus arvestamata kehavigastuse tekitamise, mis varguse kvalifitseerimisel KrK § 140 lg 2 p. 3 järgi nõuaks täiendavat kvalifitseerimist KrK § 184 lg. 2 järgi. Antud asjas aga ei olnud J. vargust lõpuni viinud ega saanud hõivatud raha oma äranägemisel kasutada ja käsutada. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonprotesti ja tühistas Valga Maakohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et vägivalda saab kasutada ka vahetult pärast vara äravõtmist, et sellele kehtestada oma faktilist valdust ja reaalset kasutamisvõimalust. Selle loomiseks kasutas J. ringkonnakohtu arvates tervisele ohtlikku vägivalda ja vastavalt tuleb tegu kvalifitseerida KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi. Ringkonnakohus mõistis J. J.-i süüdi ning karistas 6-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.
4. jaanuaril 1996.a. esitas J. J. Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kus palus tema poolt toimepandu ümber kvalifitseerida §-lt 141 §-le 140, s.o. röövimiselt avalikule vargusele ning vastavalt vähendada ka karistust. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes leidis, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata, leidis: Valga Maakohtu seisukoht selles, et kui vara üleminek hõivajale toimub ilma elule ja tervisele ohtliku vägivallata, siis hilisem, kuid antud teoga situatiivselt seotult sellise vägivalla kasutamine ei anna alust teo kvalifitseerimiseks röövimisena, sest teo toimepanija kasutas vägivalda peale avaliku varguse lõpuleviimist, on ekslik. Riigikohus osundab, et teo õigeks kvalifitseerimiseks tuleb selle toimepanemise situatsiooni vaadelda terviksituatsioonina. Vara saab lugeda hõivatuks alles peale tema üle tegeliku käsutusvõimaluse tekkimist ehk antud juhul ruumist lahkumise järel. Ruumist lahkumiseni ei ole süüdlasel faktilist võimalust selle oma tahtekohaseks kasutamiseks ning seega saab varguse lugeda lõpuleviiduks alles peale poe ruumidest lahkumist. Selles nõustub Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadega. Samal ajal aga ei saa nõustuda Tartu Ringkonnakohtu hinnangutega rakendatud vägivalla ja selle tagajärgede seostamisel. Antud juhul on tegu ebatüüpilise vägivaldse vara hõivamisega, kus vägivalla kasutamise tahtlus ei olnud suunatud mitte niivõrd vara omaniku tahte mahasurumiseks ja seeläbi vara üleminekuvõimaluse loomisele, vaid vara üleminekule järgnenud põgenemissituatsioonist väljumisele, kus faktiliselt tekkinud tagajärg ei olnud hõlmatud süüdlase poolt kannatanu elu ja tervisele ohtliku tagajärje tekitamise tahtega. Riisumise ja varguse koosseisud eeldavad vägivalla kasutamist vara hõivamiseks, kusjuures vägivald peab olema vara hõivamise ja hõivajale tegeliku ülemineku vahendiks. Eristavaks jooneks avaliku varguse ja röövimise vahel antud kontekstis on rakendatud vägivalla aste. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtualuse poolt tahtlikult rakendatud vägivald rusikaga ühel korral näkku löömisena ei põhjustanud elule ja tervisele ohtlikku kahju. Löögi tagajärjel tekkinud tasakaalukaotus ning sellele järgnenud kukkumine ning saadud vigastus (rindkere põrutus) ei ole paratamatus, vaid juhuslikus põhjuslikus seoses. Antud tagajärg on tekkinud ettevaatamatusest ning ei ole käsitatav vara üleminekuks kasutatava, vajaliku ja röövimise tahtlusega hõlmatud vägivallana. Seega tuleb J. J. tegevus kvalifitseerida kui avalik vargus, millega kaasnes vägivald isiku kallal, mis ei olnud ohtlik elule või tervisele, s.o. KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p. 3, 64 p.3, 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
5. Kassatsioonkaebus rahuldada.
6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri 1995.a. otsus J. J. süüdimõistmises KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi.
8. Tühistada Valga Maakohtu otsus
9. septembri 1995 a. otsus J. J. süüdimõistmises KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi kvalifikatsiooni põhistuse ja talle mõistetud karistuse osas .
10. Tunnistada J. J. süüdi KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi ja karistada teda kahe aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguseks lugeda vahi alla võtmise kuupäev
11. veebruar 1995.a.
12. Otsus jõustub
13. veebruarist 1996.a. ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Rait Maruste Liikmed: Lea Kalm, Jüri Ilvest