3-1-1-23-96

3-1-1-23-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. K. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. K. mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu
2. mai 1995.a. otsusega KrK § 139 lg 3 p. 1 järgi ja teda karistati 3 aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Karistusest loeti kantuks 13 päeva, s.o.
3. juunist kuni
4. juunini 1994.a., mil ta viibis eeluurimise ajal vahi all. Sama otsusega mõisteti süüdi I. S. KrK § 139 lg 3 p. 1 järgi ning teda karistati 3 aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele mõisteti karistus tingimisi 2- aastase katseajaga. E. K.-d ja I. S.-i süüdistati selles, et nemad
5. aprillil 1994.a. kella 20.15 paiku eelneval kokkuleppel sisenesid valevõtmete kasutamise abil kauplusse P. pood Tallinnas X tn. C, kust varastasid salaja "eifi koos selles olnud sularahaga ja muud vara kokku 65 483.55 krooni väärtuses. Tallinna Linnakohtu
6. mai 1995.a. otsuse peale esitas kohtualune E. K. apellatsioonkaebuse, milles eitas täielikult oma süüd ning palus end õigeks mõista. Samas leidis apellant, et karistuse mõistmisel pole kohus arvestanud tema tervislikku seisundit ning perekondlikku olukorda. Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri 1995.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
8. mai 1995.a. otsus E. K.-le mõistetud karistuse osas. Vastavalt KrK § 47 sätetele määrati, et 3- aastast vabadusekaotuslikku karistust ei pöörata täitmisele, kui E. K. ei pane 2 aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. E. K. kohustati perioodiliselt ilmuma politseiasutusse registreerimisele. Mõistetud karistusest loeti ärakantuks vahi all viibitud aeg, s.o.
9. Novembrist kuni
10. detsembrini 1995.a. Ringkonnakohtu istungil tunnistas E. K. täielikult oma süüd ning palus mõista talle karistus tingimisi. Kohtukolleegium leidis, et käesoleval hetkel tuleb vastutust kergendavate asjaoludena arvestada seda, et kohtualune tunnistab täielikult oma süüd, kahetseb toimepandut ja on tasunud olulise osa temalt väljamõistetud tsiviilhagist ning et ta on varem kohtulikult karistamata. Tallinna Ringkonnakohtu
11. detsembri 1995.a. otsuse peale esitas Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada selles osas, millega mõisteti E. K.-le karistus KrK § 47 sätete kohaldamisega ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et E. K.-le karistuse mõistmisel on ringkonnakohus põhjendamatult arvestanud kergendavate asjaoludena süü ülestunnistamist, kahetsust toimepandu suhtes ning tsiviilhagi olulise osa tasumist Sellest tulenevalt on KrK § 47 sätete kohaldamine kohtualuse suhtes on vaadeldav kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisena, täpsemalt öeldes, kohaldamisele kuulunud seaduse mittekohaldamisena. Samas leiab kassaator, et arvestades mõlema kohtualuse osavõtuastet kuriteo ettevalmistamisel ja toimepanemisel, ei ole õige karistada E. K. ning tema kaaskohtualust võrdväärse karistusmääraga. Kriminaalkolleegium, kuulanud ära prokuröri arvamuse, milles paluti protest rahuldada, ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, l e i d i s: Tallina Ringkonnakohus on käesolevas kriminaalasjas ebaõigesti sisustanud KrK §-s 37 sätestatud vastutust kergendavate asjaolude mõistet, mis on viinud kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Vastutust kergendavate asjaoludena on seadusandja silmas pidanud süüdlase sellesisulist käitumist, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo või tegevusetuse ohtlikkusest ja ühiskonnavastastest tagajärgedest aru saanud ning püüab reaalselt tagajärgi leevendada, sh. ka tekitatud varalist kahju hüvitada. Asjaolu, et aasta ja kaheksa kuud peale kuriteo toimepanemist ning seitse kuud peale esimese astme kohtu poolt E. K. süüdimõistmist on viimase isa hüvitatud 2000 krooni, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käsitletav vastutust kergendava asjaoluna. KrK § 37 p. 8 sätestab vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse või süü ülestunnistamisele ilmumise. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. K. on küll apellatsioonikohtu istungil ennast süüdi tunnistanud, kuid seda ei saa käsitleda süü ülestunnistamisele ilmumisena. Viimase all tuleb mõista isiku vabatahtlikku ilmumist uurimisasutusse ja uurijale andmete avaldamist, mis hõlbustavad kuriteo avastamist. Kui kuritegu on toime pandud isikute grupi eelneval kokkuleppel, tuleb kohtul karistuse mõistmisel peale muude seaduses loetletud asjaolude arvestada ka iga kuriteost osavõtja osavõtuastet ja laadi. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et E. K. osavõtuaste on märksa suurem kui kaassüüdimõistetul. Eelnevast tuleneb, et Tallinna Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja see on aluseks kohtuotsuse tühistamisel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p. 3, 64 p.2, ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
12. detsembri 1995.a. otsus E. K.-le mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsiooniprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
13. veebruarist
14. a., on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep